Külas

Tarkusepäeva eel olgu edastatud kõigile kooliminejatele parimad soovid. Olgu teil ikka indu ja jaksu sel rajal käia! Ja kõigile teistele ka avastusi ja uusi teadmisi igasse päeva! Tristan läheb ka kooli. Sel korral Eestis. Sel aastal algab tema koolitee kolmandat korda. Kogemustega poiss. Ta on elevust täis ja ootab ning tahab jätkuvalt esimesse pinki istuda. Natuke kurb on samal ajal ise Jaapanis olla, aga ega ei ole ju kogu aeg emmet ka kõrval vaja. Küll ta hakkama saab. Eks see terve aasta üks elukool tema jaoks ole olnud ja on edasi. Võibolla nüüd veidi pehmemal moel. Kuid selles viimases ma tegelikult ei saa päris kindel olla.

Homme lähevad väikesed jaapanlased ka kooli. Algab teine semester, mis kestab detsembri keskpaigani. Antakse üle kodutööde pakk, mis pika (u 1 kuu) suvepuhkuse ajal on ära tehtud. Sain Shu ema Mihoga kokku. Istusime kohvikus ja ta rääkis, et ta jõudis oma mõlema lapse kodutöödega ühele poole. Tegelikult tal ikka lapsed tublid ja teevad ise, aga kontrollida oli ikka aegajalt vaja. Nüüd tunneb Miho end natuke vabamalt - ei pea nii palju kontrollima, ei pea lapsi iga päev ujumistundi viima, ega kalligraafia ringi sõidutama. Jah, laste vaheaeg on detailselt sisustatud. Kui ei ole ringe, trenne või tunde, siis on lastehoid, kus ikkagi on tunnid. Ma siiski loodan, et need emad kes kodused või pered, kus vanavanemad lähedal, saavad lastele lubada rohkem vabadust.

Kuna ma hakkan siin asju koomale tõmbama, on minu käest küsitud, et kas mulle siis Jaapan ei meeldi, et juba ära lähen. Meeldib ikka ja kui ma peaks kellelegi soovitama Jaapanit külastada, siis tõstan kaks kätt ja kiidan takka. Kuid siinkohal tasub vaadata minu sõnakasutust - ma nimelt räägin külastamisest. Jah, mulle meeldib siin. Mulle meeldib Jaapani loodus, mäed ja riisipõllud, meeldib toit ja inimesed. Muidugi on selles loetelus komponente, mis ei meeldi ka või pigem tunduvad harjumatuna. Toidu osas mulle ei meeldi mõnikord liigne äädikas ja kääritusprotsessi venivad jäägid. Looduse poolest võiksid igasugused katastroofid olemata olla, kuigi ega ma ei saa midagi ebameeldivat ka öelda ju. Inimesed on ilusad ja head, kuid nad suudavad kõige jubedamalt nina luristada ja rögastada. Naised ja mehed. Kui neil just nohu pole, mis aga on aga paljudel ja tihti, siis nad rögistavad ikkagi. Ja kui neist vaid aru saaks, siis oleks ju kõik super. Loomulikult tuleb siit välja võibolla minu vähene püüd neid mõista. Ma siiski usun, et mina püüdsin ja püüan edaspidi ikka siinset elukorraldust aktsepteerida ning mõista. Isegi seda hullu bürokraatiat, mis ju tegelikult ei erine EU omast. Juba olen ma õppinud ka aru saama, millise "Jah" taga peitub tegelikult eitus, sest jaapanlased ei eita. Nad naeratavad ja jaatavad ja nõustuvad, kuigi sa võid neilt küsida asja, mille olemusest neil aimugi ei ole või mida on võimatu siin ühiskonnas saavutada.

Jah, mulle meeldib Jaapan, kuid mitte, et ma siia pikaks ajaks tahaks elama jääda. Vähemalt mitte praegu. Inimene, kes soovib Jaapanis elada ja seda elu siin ka pikka aega nautida, peab olema, kas andunud Jaapani keele/kultuuri fänn, armuma jaapanlasse ja/või olema reegliinimene; omama siin aega, et luua oma suhtlusring või tulema koos oma "tugiisikutega"; või olema lihtsalt täielik ignorant ja erak. Ainuke asi, mis siit minuga praegu klapib on see, et mulle meeldivad ka reeglid ja korrapärasus, kuid teatava piirini. Seetõttu olen mina jätkuvalt külaline ja külalisel ei ole viisakas väga pikaks ajaks külla jääda. Kui oled külalislahkust viisakalt ja sõbralikult ära kasutanud, siis saab ju alati uuesti külla tulla.