Sügis toob uued tuuled

Täna oli koolis jälle lastevanemate päev. Täpsemalt spordipäev, mis nagu kõik lastevanemate üritused koolis, algas ikka keset päev. Küllap läks mul midagi tõlkes kaduma ja seetõttu oli mul otse töölt kooli jõudes natuke segadus sees - kõik emad ja üksikud isad olid dressides ja tossudes ja valmis ikka suureks sportimiseks. Õnneks ikka maratoni jooksma ei pidanud hakkama. Kogunesime saali, kus lapsevanemate aktiivgrupp hakkas vägesid juhatama. Esimene võistlus oli köietõmbamine - köit tõmbasid nii lapsed kui vanemad. Tristani klass pani selle võistluse kinni! Eks ikka kahe eestlase jõud andis palju juurde. Teised mängud olid rohkem mängulisemad ja tantsulisemad. Ja ega rohkem teha ei jõutudki - tund ju kestab 45 minutit. Auhinnaks saime kõik ühe joogipudeli ning mindi rõõmsalt laiali.

Köieveoks valmis.

Reedel lähen ma siis jälle kooli. Nii nagu ma arvasin, ei tohi saada üks klass rohkem infot kui teised. Seega tulevad minu ja Tristani ettekannet Eestist ja eestlastest kuulama pea 80 õpilast. Meil on pidupäevade tõttu nii palju komme saadetud, et võiks vabalt sajale jaapanlasele pakkuda, kuid on liialt riskantne neid jagada. Lisaks ei tohi me mainida, et tegemist on Tristani sünnipäevaga - mine sa tea, mida pisikesed jaapanlased pärast veel nõudma hakkavad enda sünnipäevadel. Reede on siis nn rahvusvahelistumise päev.

*******

Aga natuke tõsisematel teemadel. Tristan on alates eelmise aasta septembrist alustanud kooliteed kolm korda, tema esimene kooliaasta kestab seega enam kui kümme kuud. Siin on esimese õppeveerandi lõpp 18. juulil. Päris karmina võib tunduda. Eks ta omajagu ole ka. Õppida jaapani keeles lugema, arvutama ja kirjutama ning siis kodus arvab emme, et võiks natuke eesti keeles ka koolitöid teha. Siiani oleme kenasti hakkama saanud. Me oleme muidugi ragistanud ka, kuid oleme ikka kenasti lahendusteni jõudnud. Seoses nii topelt koolitöödega, kuid ka mitme teise teguri tõttu oleme tiimina vastu võtnud otsuse, et noormees jätkab sügisest kooliteed ja -tööd Eestis. See otsus ei tulnud lihtsalt, kuid tundub siiski kõiki osapooli ja mõjutajaid arvesse võttes mõistlikum. Esimese klassi läbimine kodus võõra kultuuri ja kooli kõrvalt on tehtav ning ei midagi ületamatut, kuid mõlemas koolis liiguvad tegevused mängudelt tõsisema töö poole. Materjalide hulk, mida tuleb läbida kasvab. Alustagem kasvõi sellest, et kuigi jaapanlastel on augustis koolivaheaeg antakse neile suur kaust kodutöid kaasa. Meie suvine kohustuslik kirjandus selle kõrval on köömes. Teisalt ikka puutume igapäevaselt kokku reeglitega, mis mitte ainult mind ei kammitse, vaid ka last, kes võiks ju lihtsamini uute reeglitega harjuda. Mingites kohtades ma ei näe neis reegleid, vaid tõsiseid piiranguid, mis tiibu kärbivad. Isegi kui me suudaks aktsepteerida (mida me tegelikult siiani oleme teinud) siinseid reegliteid, maksame kogu aeg kindlustusi, astume kõigiga ühte sammu, püüame mitte eristuda (va meie välimus), ei pruugi see mingist hetkest enam minna elukogemuse arvele, vaid pigem kannatamiseks. Ma usun, et nii mina kui ka Tristan suudame veel seda kõike võtta kui suurt elukogemust ning meenutada seda kõike kui põnevat tralli maailma kuklapoolel. Kuid piir hakkab lähenema. Lisaks mängib rolli ka minu kui üksiku lapsevanema osalus. Koolis on paar-kolm üritust kuus, kus tuleb osaleda (loe: PEAB), lisaks tuleb mul tegeleda lapse koolitöödega - täitma hindamistabeleid matemaatikas ja jaapani keeles, lisaks veel mingid iganädalased muud tabelid, kirjeldama lapse päevakava õpetajatele (piisab mu enda tööajatabelitest), raporteerima lapse tervislikust seisundist, isegi kui laps terve on. Need kõik on viinud otsuseni, et sellise põneva elukogemuse pinnalt on aeg koju tagasi pöörduda. Ma olen siin isekeskis ka otsustanud, et kõigil järgnevatel päevadel laps ei pea kooli minema - näiteks homme on ta kodune. Ma näen kõrvalt, et muidu võib ta liialt ära väsida. Uuest nädalast hakkavad ujumistunnid (kolm korda nädalas) ja neil päevadel käib ta kindlasti koolis, teiste päevade osas peame aru.
Ma ei tea, kuidas võtavad meie suurt uudist vastu õpetajad. Mai-sensei on kõvasti panustanud ja teised ka, kuid ega nad ei saa meie otsust pahaks panna. Eks neil tuleb mõista, mis muud.

********

Nädalavahetusel olime kutsutud säästva arengu õppega seotud tudengitega väljasõidule (kutsujaks õppejõud Osamu Kobayashi). Kohal olid indoneeslastest tudengid, mis andis võimaluse kuulata arusaadavamat inglise keelt. Ehime ülikoolil on suuremat sorti koostööprojekt Indoneesia ülikoolidega ja tudengid studeerivad eelkõige säästva arenguga seotud temaatikaid. Külastasime paari külakeskust, kohalikud rääkisid meile, kuidas nad majandavad, mida teevad. Ega me kaugele linnast ei sõitnud, kuid juba siingi on tuttavad probleemid - jäänud on vaid algkool, postkontorit ähvardab sulgemine, arsti pole juba ammu, pood on lahti mõnel päeval nädalas, elanikkond vananeb ja ei jaksa enam riisipõlde pidada. Kuid kui meie Eesti külakeskuste puhul tundub initsiatiiv tulevat nö altpoolt, st aktiivsemad elanikud tegutsevad ja toimetavad, et saada rahasid ja korraldavad midagi. Siin aga ütleb Matsuyama linnavalitus (piirkond käib linna alla), palju saate raha, mis sellega teete ja määrab linnast ametniku seda kõike juhtima ka. Näiteks külastatud Gomyo keskuse eesotsas on endine maksukoguja. Kuna selle piirkonna kohalik elanikkond on õnneks ikka aktiivne, siis on loodud ka paralleelne kogukonna keskus, kus juhtimine käib nö Eesti moodi. Ka nii võib. Iseasi, kas see jätkusuutlik on.
Et anda võimalusi diskuteerida keskkonna ja jätkusuutliku arengu teemadel anti meile iPad´id ja "linnaluba". Pidime jalutama küla peal ning jäädvustama seda, mis näis jätkusuutlik ja mis mitte. Pärast siis arutasime. Kusjuures Tristan võttis ka päris tõsiselt seda arutelu. Siinkohal ei saa ma pilte näidata - need on iPad´is, mis sai tagastatud. Tudengite piltidel kajastusid enamasti riisipõllud ja kogukonnakeskused ning bambusevõsad. Minu kahel kohustuslikul fotol oli eramaja kolme autoga hoovis ja kompostihunnik koolimaja taga. Mõelge, mis tahate :) Oma mõtetega eristusin selgelt indoneeslastest, kuid nii nende kui ka jaapanlastega oli päris hea arutada. Tristani ühel fotol oli mälestusmärk sõjas hukkunutele, mis oli kaunistatud portselanist taldrikutega - noormehe arvates oli tegemist ilusate taldrikute raiskamisega. Teisel pildil oli käsitsilaotud kiviaeg kiviktaimlaga - tema arvates ilus näide jätkusuutlikkusest.
Pimedal õhtul saime veel osa külapeost, mis pühendatud jaanimardikatele. Ja neid oli palju!

Meie ettekanne Osamu kodus (pildi tegi Osamu).

Umbes selline oli Tristani üks fotodest.

Selliseid altari moodi kohti on nii kodudes kui ka asutustes. See on Gomyo kogukonna keskuses. Kirjas on midagi sellist: "Ära pahanda oma laste peale - sa oled ju ise sealt pärit. Ära vihasta oma vanemate peale - sinna sa oled minemas".