Ringreis

Mõned inimesed lähevad koolivaheajal Egiptusesse sooja või viimast lund kusagile Põhja-Rootsi nautima. Meie tegime pisikese ringi Shikoku saarel. Tegelikult see ikka ring ei olnud - pigem edasi-tagasi sõidu moodi. See ei loe, et edasi ja tagasi - tore oli. Esiti sõitsime Takamatsusse ja siis järgmisel päeval tagasi Matsuyama poole peatusega Imabaris.

Ma ei tea, kas ma nii entusiastlikult oleks Takamatsusse läinud, kui seal poleks meid emakeelne vastuvõtt oodanud. Sellises kohas elades ja jätkuvalt pisut harjutatute inimeste ja kultuuriga ümbritsetuna on maruhea teadmine, et kahe ja poole tunnise rongisõidu kaugusel on keegi, kes on natuke omam. Ja see ei loe üldse, et pole inimesi kunagi ju tegelikult veel reaalselt näinud (nüüd muidugi oleme). Nii juhtuski, et saime rongijaamas kokku Kairi ja pisikese Ameliiga, kes meile ilusa ilma olid tellinud ja linna peal tiirutamise organiseerinud. Tristan oli algul selgelt häiritud, et nüüd ta ei saanud minu täit tähelepanu ning väitis lausa, et see Eesti tädi on nüüd siis olulisem, sest ma aina räägin temaga. See on see, kui laps vaid minuga on ning teab, et emme vaid talle pühendub. Hea koolitus poisile - on ka teisi inimesi ilmas ja isegi Jaapanis võid kohata kedagi, kellega saab lihtsalt lobiseda. Just lobiseda eesti keeles. Kui seda pole silmast silma saanud üle nelja kuu teha, siis tuleb ka ka Tristanil aru saada, et emmel on omad jutud. Õnneks sai ta sellest õige pea üle ning ka temale leidus keegi. Enne pidi noormees kannatamatult pisut ootama, millal Ameeriklane (nii kutsus Tristan järjepanu korvpallur Dre'd) lõpuks ka meiega liitub. Dre oli õnneks (st minu õnneks) see inimene, kellele Tristan kogu oma meeletu energia suunas. Ainult emaga olev poeglaps vajab selgelt meesterahvast, kes temaga tegeleks ja seetõttu on ka hea, et näiteks ülikooli lastehoiu vanem-õpetaja on mees.

 Tristan ja Dre õhtusöögil.

Mälestus uuest sõbrast - Ameeriklasest (pildi tegi Kairi). Nüüd ootab poiss teda meile külla ja muretseb, et ta lööb Dogo onsenis pea uksepiida vastu ära.

Takamatsu polnud sümpaatne linn mitte ainult seetõttu, et seal sai emakeeles suhelda, vaid ka olemuselt. Rahvaarvult peaks see olema umbes sama suur kui Matsuyama, kuid näib suurlinnalikum, pisut steriilsem ja esinduslikum.

Takamatsu rannapromenaadi vahetuslähedus. Rannapromenaad on igati uhke ja mõnus koht jalutamiseks ja pikniku pidamiseks.

Siis kui fotokas on Tristani käes, siis teeb see masin selliseid pilte, millel meduusid peal.

Üks suurem turismimagnet Takamatsus on kindlasti park Ritsurin Garden - koht, kus koid söövad peo pealt, kus kirsid juba on roosamannalised ja kus tegelikult jalutaks terve päeva. Meid hellitas ilm ja olemine oli äraütlemata mõnus.

Kuna tsikaadihooaeg pole veel alanud, siis sobisid kalad ka, kelle tegemisi jälgida ja keda poputada.

Aed täis ilu ja rahu.

Kuna meil oli luksus ringi sõita autoga, siis saime käia ka natuke kaugemal, kuhu võibolla jalgsi ei oleks viitsinud minna. Mäe otsas olev Yashima-ji tempel ning vaated merele oleks meil küll ilma auto olemasoluta ära jäänud. 

Yashima-ji tempel, mis kuulub Shikoku saare 88 pühapaiga hulka, mida peaks iga tõsiusklik oma elus külastama.

Vaated.

Tamamo park.

Peale selle, et Takamatsus on üks suurem park ja uhkem tempel, on selles kunagi olnud ka kindlus. Uhket kindlust ennast alles ei ole, kuid on olemas "ilma-veeta" park nimega Tamamo (see on pargi-stiil, kus on kujundatud vooluveesängid ilma "päris" veeta). Lisaks on väravamajad, mis oma olemuselt on mõne väiksema kindluse suurused.

Kõigi nende külastatud kohtate pinnalt ma võin küll julgelt Takamatsut turistile sihtmärgiks soovitada. Ma ei tea, kas ma turistina seda kohta veel külastan - paraku Jaapan on lihtsalt liiga suur selleks, et ühte kohta mitu korda turistina külastada. Kuid see ei tähenda, et sinna linna mitte minna. Seal on ju "omad". Kogu meie Takamatsus käik oli äärmiselt lahe. Suur tänud Kairi & Co!

Ainuke imepisike tõrvatilk oli hotellis. Hotell ise oli peen ja ilus ning Tristani arvates oli selles toas kõige selgema pildiga telekas. Kuid öösel kella kahe paiku hakkas tööle häiresignaal ning valjuhääldisse öeldi aina ja aina midagi jaapani keeles. Meie aru ei saanud, mida korrutati. Kuna olime öise maavärina üle elanud, siis tegi see pisut äravaks. Kuna signalisatsioon aina üürgas ja meeshääl aina midagi korrutas, siis piilusime uksest välja. Keegi koridoris ei liikunud. Olid inimesed juba välja jooksund või istusid tubades peidus? Me tõmbasime lõpuks riided selga ja läksime ikkagi välja. Registratuuris oli üks ehmunud mees, kes püüdis meile jaapani keeles selgeks teha, et kõik on korras. Läksime siis lõugava signa taustal tuppa ning lõpuks jäi see vait ka (kokku vast veerand tundi tuututas). Uni oli muidugi rikutud. Hommikul oli registratuuris juba üks tütarlaps, kes inglise keelt pisut mõikas - keegi olla öösel parklas häirenuppu vajutanud, töötaja ei osanud seda kohe välja lülitada ja ei osanud inglise keelt ning olla korrutanud  valjuhääldisse, et kõik on korras ja ei ole vaja majast väljuda. Hea teada.

Reedel pärast imelist ilma ja jalutuskäiku Takamatsu rannapromenaadil võtsime suuna tagasi Matsuyma poole, kuid kohe praegusesse kodulinna ei sõitnud, vaid astusime perroonile Imabaris. See on väike linnake, mis näis õhtul saabudes küll küllalki kolkana välja. Imabari reklaamib end suurte sildadega, mis suurt saart väikestega ühendab ning kust jalgrattaga pidavat saama teha maruilusaid sõite. Lisaks on siin kindlus ja rätikumuuseum. Just-just, rätikumuuseum. Sillad ja rätikumuuseum jäävad paraku pisut liiga kaugele, et jalgsi sinna minna. Siin meil ei olnud luksust autoga sõita. Reedel enne pimeda tulekut lihtsalt tuiasime linnas. Oli kõle.

Joogid jumalale.

Järgmisel päeval lasin Tristanil otsustada, kas läheme kindlusesse või kohe rongiga koju. Ilm ei olnud enam paljulubav ning mul ei oleks olnud midagi selle vastu kui noormees oleks ka kohe koju tahtnud minna, kuid ta otsustas kindluse kasuks. Tundus õige otsusena. Lisaks sellele, et kindlus oma väljapanekuga oli rikkalik ja põnev, oli selle teisel korrusel loodusmuuseumi nurgake. See ei loe, et topised väsinud olid ja mõned putukad kogudest puudu, hea oli näha last omas elemendis.

 Miks ma ei imesta?

Kindlus vaadatud, putukad üleloetud, templid külastatud ja sõitsime rongiga tagasi Matsuyamasse. Koolivaheaja reis sai sellega läbi. Homsest on noormees lastehoius. Kogu reisi pildid on üles laetud pildipanka.

Eestis mindi öösel üle suvaajale. Siin jäi kellakeeramine ära, mis tähendab, et Eesti ja Jaapani ajavahe vähenes kuuele tunnile. Igati tervitatav.