Algas koolivaheaeg. Lapsed said tunnistused, tegid oma lauasahtlid korda ning lehvitasid õpetajatele. Aktus oli ka, kuid Tristani väitel koosnes see vaid kõnedest ja oli kohutavalt igav. Ma ei tea kommenteerida. Reedel on veel spetsiaalne õpetajate tänamise päev. Meie tänasime juba eile, sest reedel meid Matsuyamas ei ole. Tavapärase koolipäevalõpu kogunemise ajal (kõik esimese klassi lapsed saavad õues spordiväljaku kõrval kokku ning nö vanem-õpetaja võtab päeva kokku ja saadab lapsed koju) ütles õpetaja kõigile lastele, et Tristan läheb uuest kooliaastast (8. aprillist) uuesti esimesse klassi, põhjendas ning pani lastele südamele teda aidata ja talle jätkuvalt heaks sõbraks olla. Juba tuttavaks saanud sõbrad lähevad tõesti paraku järgmisesse klassi, ma loodan, et Tristanil sellest suurt üleelamist ei tule ning me ei pea taas alustama hommikuste raskete ärkamistega. Tristaniga olen sel teemal vestelnud ja ta on mõistnud. Nüüd hoiame pöidlad pihus, et ehk juhtub ime ja Mai-sensei saab taas Tristani klassijuhatajaks. See oleks suur pluss, sest Tristanile õpetaja Mai meeldib ja talle ei valmista mingit probleemi Maiga suhelda ning koolis käimine tore.
Ilm oli muidugi koolilõpu puhul ilusalt päikeseline ja soe. Koolilaste lilleaed säras kollaselt ning koridori jäid uut kooliaastat ootama Tristani õpetatud eestikeelsed sõnad.
Peale tunnistuse saadi juba mõned päevad varem kätte mingid teised kirjalehed jooksuvõistluste ja hüppenööri harjutuste kohta. Tristani tunnistusel mingeid erilisi märkmeid sees ei olnud peale väikese inglisekeelse kokkuvõtte, kus põhimõtteliselt kirjas, et tubli spordipoiss ja popp poiss. Keeleõppimisest pole selles ridagi. Kuigi tuleb tunnistada, et ta aina ja aina avaneb keeleõppe osas. Kuigi ikka tahab ta väga inglise keeles rääkida, aga aegajalt ma ikka üllatun, milliseid jaapanikeelseid sõnu ta teab ning siis pragab minuga, et miks mina ei tea.
Selline koolipilt tehti kusagil veebruaris, kui oli kooli sünnipäev.
Nädalavahetuse pikad pühad olid täis mitmeid üritusi. Oli hüppenööriga kooshüppamise üritus - mitte võistlus, vaid lihtsalt hüpatigi koos. Dogo onseni vahetusläheduses toimus mitmeid üritusi. Siinkohal tuleb tunnistada, et ei tähenda see Jaapani punktuaalsus ja täpsus midagi. Nii mitmedki lubatud ettasted viibisid ning mõni tegelane ei ilmunudki kohale. Jaapan on maskottide maa - neid tegelasi just lapsed ootavadki. Sellest sinisest ei tea ma midagi, kuid kollane on Ehime prefektuuri maskott Mican.
Sellist väikest valget tahvlit kasutame oma koduses koolimängus. Nüüd on juba traditsiooniks saanud, et igal õhtul paneme kirja, mis meile päevast meelde jäi - mõnikord märksõna, mõnikord terve lause. Kuigi Tristanil kui vasakukäelisel on sellele pisut keeruline kirjutada, meeldib talle sinna päris edukalt kriitseldada. Kodus õppimine meil enamvähem sujub, kuigi on hetki, mil noormees arvab, et ma teda liialt kiusan. Tean küll põhjust - aegajalt olen ma ikka veel liialt õpikus kinni. Kuid kui saab ühe mängu teha ja kui mina ka kaasa teen, siis on asi normis.
Üks pisike jama juhtus meiega eile. Õigemini see jama oli juba pisut aega Tristani sees istumas - hambaauk. Mõni aeg tagasi ta teatas, et hammas teeb liiga. Vaatluse põhjal tundus hambas olema auk. Minu eeldus oli, et tegemist on mingi pisikese pindmise lohuga. Vahetult enne jõule sai ju Eestis hambad üle kontrollitud. Saime kenasti hambaarsti aja ja Shu ema tuli meile tõlgiks. Pisikese pindmise lohu asemel on kahjuks hambas kole auk ja ähvardavalt närvi lähedal (röntgeni pilt tehti ka). Lapsele tehti haiget ja tal tekkis ikka päris suur hirm ja oli valmis arsti juurest põgenema. Suutsin ta nii paju maha rahustada, et rohu sai auku pandud. Nüüd tuleb valida, kas igakuiselt hambaauku rohtu panna, et siis Eestisse tulles meie arst saab selle korda teha või ikka ühe korraga auk siin ära parandada. Viimane nõuab süsti, mida noormees aga väidetavalt kardab. Mina muidugi pooldan viimast, st hammas tuleks kohe korda teha. Tristani arvates on süstid loodud selleks, et inimesi piinata. Täna vestlesime süstidest (minu operatsioonide ja hambaravide ning muudel näidetel) ja nende oluliusest ning hilisemast paremast olemisest. Ma ei eelda, et selle vestluse põhjal ta kohe nõus on uuesti arstile minema, kui tundus, et tuli ikka mõistmine, et süst ei ole välja mõeldud hirmutamiseks. Samas ei olnud see hambaarsti kabinet ka just selline nagu oleks võinud Jaapani hai-tek riigis olla. Oli tõesti natuke kõle. Võibolla mõnes suuremas linnas on need ägedad. Igaljuhul on väike hambaarsti kabinet Raplas, kus mina käin, oluliselt modernsem. Ja tegemist ei olnud siin nurgataguse kohaga. Last muidugi hirmutasid kõik need tangid ja orad, mis kõikjal riiuleid ja laudu "kaunistasid" nagu väljanäitusel. Eks jätkan seletustööd ja loodetavasti saab hambaga kõik korda. Teisalt, tegemist on piimahambaga, mis ju eeldatavasti ära tuleb, kuid see piimakas veel ei liigu ja ta kõrval on jäävhammas, mis võib saada kahjustatud, kui parandustöid ei tehta. Kuigi tundub ikka hämmastav, et säherdune kole auk nii ruttu tekkis. Mul on muidugi hea nüüd öelda, et magusale paneme väikese piiri peale. Hambaid peseb noormees kolm korda päevas, aga just kuulsin ühe hambaarsti juttu, et kuni nii umbes kümneaastaseni peaks lapsevanem ise lapse hambaid pesema, sest laps ei saa ise veel oma kätt niiviisi paindesse, et saaks igale hambatagusele ligi. Tasudest ka. Kui on riiklik ravikindlustus, siis tuleb maksta vaid visiiditasu, seega ei läinud mu närvid ja Tristani paanika palju maksma.
Koolivaheaja puhul laps küll palju puhata ei saa. Juba täna oli ta ülikooli lastehoius, mille päevakava on kaheksast kuueni tihedalt tegevusi täis. Ma muidugi nii karm ema ei ole, et lapse koolivaheajal niivara lasteoidu viin, kuid pärast tänast päeva (9:00-16:00) oli ta küll päris küpse. Tundub aga, et lastehoiu õpetaja hirm Tristani ja temaga suhtlemise pärast oli asjata - said küll hakkama. Uuest nädalast taas hoidu, kuid homsest oleme me väikesel kolmepäevasel koolivaheaja ringreisil kodusaarel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar