laupäev, 22. märts 2014

Kevad!

Tänane reedene päev oli vaba. Kevadet võetakse Jaapanis vastu ikka peoga ning sel päeval tööle ega kooli ei minda. Kuigi veel õiget kevade tunnet minu sees küll ei ole. Paljud pargipuid on veel raagus ning kirsiõite hiilgeaeg veel on tulemas. Temperatuur hakkab juba looma - uueks nädalaks lubatakse juba kahekümne kraadile lähenemist. Vaatamata sellele, et täna veel oli küllaltki jahe ja vastikult tuuline, oli Kevade vastuvõtmise päeval linnas tegemist ja sagimist palju. Juba eilsest alates on Dogo onseni, kindluse ja ka mitmete teiste asutuste juures erinevad üritused, töötoad lastele, tulevad külla multikakangelased, on hüppenööri hüppamise võistlused ja esinevad folkgrupid. Homme ja ülehomme pidustused jätkuvad. Homme pidavat kuskil olema riisikookide katuselt alla viskamise üritus. Sportlikust huvist võiks ju vaatama minna, kuigi pedagoogilises mõttes ju pole õige üritus - toitu ei loobita. Meie võtsime täna osa Kumo muuseumis tuulelohede tegemise töötoast. Neli tundi maalimist, mökerdamist liimiga,  mässamist nööridega ja valmis sai. Homme püüame katsetada õhulende ka.

Selline kandiline lohe sai valmis. Tähendus nii umbes - pilv mäenõlval (?).

Eelmisel nädalal olime Hiroshimas ja võtsime osa Jaapani Ökoloogia Seltsi iga-aastasest konverentsist (The 61st Annual Meeting of the Ecological Society of Japan). Hiiglaslik konverents, kus teemasid jagus karude DNA-st, konnade paaritumisest, ökoturismist, taimestiku muutustest tulekahjude ajalooni. Osavõtjaid oli ikka üle tuhande. Enamus muidugi Jaapanist. Iga aastaga püütakse kaasata ka üha enam inimesi väljapoolt, et anda ühelt poolt võimalus jaapanlastel endil avaneda ja esineda inglise keeles ning kuulata kutsutud esinejate ettekandeid ja silmaringi laiendada. Selline kinniolemine on Jaapani teaduses nii tavapärane ning seetõttu on välisesinejate kutsumine igati tervitatav. Mulle muidugi see meeldis, et mõned ettekanded sadadest ikka olid inglisekeelsed. Õnneks olid neist mõned minu jaoks olulistest teemadest ka ja mul oli ka võimalus pärast pisut vestelda ning aru pidada. Ja maailm on nii väike - hollandlased mainisid oma ettekandes Eestit ning teavad hästi, mis seisus on siinsed (st Eesti) maastiku-uuringud ning mis töid Humanitaarinstituudis tehakse. Ameeriklasest ökoloog, kellega kohtusin, istub praegu Minnesotas kõrvuti kabinetis minu Eesti kolleegiga, kes USA-s postdoki projekti veab ja kelle kõrvaltoas mina Eestis olles istusin. Ja muidugi teatakse Eestis Ökoloogia Instituudis töötavat jaapanlast. Tuleb tunnistada, et jaapanlastega ma nii väga ei suhelnudki. Kasuliku infona sain teada, et aprilli lõpus tuleb Nagoyasse minna, kus väike kohtumine minusugustele vetikahuvilistele. Seega polnud aja- ja raharaiskamine see Hiroshimas käik ning nii mõndagi sai kõrva taha pandud ja ka selgeks räägitud.
Ühe põneva kogemuse võrra rikkam olen veel - käisin naisteadlastega koos õhtusöögil. Siin on koondunud väike grupp teadlastest naisi, et oma õiguste eest võidelda sel mehisel alal. Üldiselt tundub, et naiste olukord teaduses ei ole väga hea ning selgelt toimub sooline diskrimineerimine. Samas mõneti tundus see kõik ületähtsustatuna. Õhtusöögil, kus ma osalesin oli nii umbes 20 naist, paljud neist tulid väikelastega (õhtusöök algas pisut enne kella üheksat õhtul). Üks naine oli justkui juht, kes siis uuris olukorda erinevates ülikoolides. Mõneti nagu tundus tobe, et justkui oodati ülikoolidelt mingeid soodustusi, et oled naine ja teed teadust ja tahad oma mehega, kes näiteks on ka teadlane, samas ülikoolis töötada või lühemat tööaega, kuna pead lapsi kantseldama. Muidugi võrdse kohtlemise nõudmine on ju õigustatud. Seda olen ma juba varem kuulnud, et mõni ülikool võimaldab naistele spetsiaalselt assistente (kes ju ka enamasti on naised). Mulle isegi pakuti ka kunagi assistendi võimalust, kuid ma paraku ei kvalifitseeru - mitte, et ma naine ei oleks, vaid ma pole korrektses vormis töötaja, vaid stipendiaat. Ma ei tea kusjuures, mis ma selle assistendiga oleks peale hakanud. Õhtusöögil küsiti siis minu käest ka, et kuidas siis Eestis lood. Ma polnud väga sellise teema üle juurelnudki. Hea asjana sain lisada, et kui etis.ee-s projekti taotled, siis saad sinna lisada, et oled olnud vahepeal lastega kodune (ma ei tea, kas seda valikut enam tegelikult on). See näikse jaapanlastele meeldivat. Lisaks ei saanud ma täpselt aru, millised saavad olema naiste õiguste eest võitlejate järgmised sammud - üldine kokkuvõte oli, et saame järgmisel aastal samal konverentsil taas kokku ja arutame jälle. Minugi poolest.
Naiste õhtusöök oli Tristani jaoks muidugi maruigav üritus, kuid ma ju pidin ta kaasa võtma. Assistenti ju pole. Samas konverentsi kahel minu jaoks töisel päeval oli noormees lastehoius. Loomulikult ta alguses ei tahtnud sinna jääda. Seda enam, et lastehoius olid enamasti nii umbes kaheaastased, kes just siis pidid kisama, kui meie ka kohale jõudsime. Kuna aga Tristan oli vanim laps, siis talle oli ette nähtud ka eraldi kasvataja. Nii ta käiski muuseumis, õues hüppenööriga hüppamas ja jalkat mängimas ja ehitas roboteid ning võitles mängumõõkadega. Ei mingit keelebarjääri ega suhtlemistõrget.

Tristani päevad Hiroshimas

Meie mõlema jaoks oli aga väga tore üritus konverentsi õhtusöök. Lisaks sellele,et siis avanes mul võimalus pisut vestelda, oli ka kavas olnud etendus vägev. Etenduse videosid saab näha siit. Etendus koosnes kahest osast - Kagura ja Yamata no Orochi. Neist esimene on traditsiooniline põllumeeste rituaal looduse tänamiseks ja teine tähistab võitlust kaheksa peaga lohega ning kummardust päikese jumalale.




Pärast sai Tristan ka oma esinemivajaduse rahuldatud ning talle lubati ka kostüümid selga panna. Noormees ei jätnud võimalust kasutamata ning nautis täiega ja muidugi sai ta energiat juurde, et kõigi pilgud tema poole pööratud olid.





Selline põnev ja natuke väsitav retk oli meil Hiroshimasse. Mul on hea meel, et meie esimene konverents juba natuke tuttavas linnas oli ning Matsuyamale lähedal. Selle edukas üleelamine annab lootust, et pikemad sõidud sujuvad ka. Töises plaanis oli ka päris hea käik. Sain natuke selgust oma töödes, sain natuke ka kirutud jaapani teaduskultuuri ja sain uusi kontakte, mille olemasolust võib tulevikus kasu olla. Jah, jaapani teaduskultuuri üle ma kirjuks küll ja veel, aga minu tööd see lihtsamaks ei tee, seega pole erilist mõtet. Siinseid inimesi ma ümber ka koolitama ei hakka, see oleks võimatu, kuid oma tööd saan teha ja seda lastakse. Juhul kui jälle mõni kommunikatsioonihäire läbi ei jookse või mõni jabur küsimus, mille peale läänemaalima kolleeg elu sees ei mõtle, esile ei kerki.
Uuest nädalast (teisipäev on viimane koolipäev) saab alguse koolivaheaeg. Sinna on ka üks lühem reis plaanitud, kuid muul ajal on Tristan lastehoius, et ma saaks tööl käia.


Üleskutse - kui kellelegi on Miki Hiire pakse koomiksiraamtuid, mis on juba läbi loetud ja mille vastu teil kodus keegi enam huvi ei tunne, siis mul siin on üks noormees, kes oleks huvitatud nende lugemisest. Kui nende saatmine teile tüli ei tee, siis ma olen väga tänulik kui need kuidagi Jaapanisse Matsuyamasse saadaksite (selleaastane kogumik nr 29 on olemas). 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga lahe ja äge lohemao show. Millises klipis Tristan kaasa teeb?

Liisa ütles ...

Tristani tantsud said tantsitud pärast "päris" etendust, kui maskid ja kostüümid toodi publikule näitamiseks ja näpuga katsumiseks. Sel ajal oli minu kaamera paraku kinni.