Maavärin kui sünnitus

Enne maavärinat oli mul plaanis kirjutada neljapäevasest päevast, mil olid koosolekud koolis ja ülikooli lastehoius. Koolis oli vaja kinnitada, kas laps läheb uuel aastal esimesse või teise klassi ja ülikooli lastehoid oli lihtsalt hirmunud, et kas nad ikka saavad välismaalase omale lastehoidu koolivaheajaks võtta ning tahtsid Tristaniga kohtuda.

Alustagem koolist. Eestist tulnuna võiks ju arvata, et algkoolis toimivad vähemalt mõnedki asjad siin sarnaselt. Näiteks, et esimese klassi õpetaja läheb lastega edasi teise ja siis kolmandasse klassi ja siis neljandasse. Aga ei, lapsed lähevad kenasti järgmisesse klassi ning õpetaja on uus. See andis mulle lootust, et kui Tristan läheb esimesse klassi, siis saab ta uuesti õpetajaks Mai-sensei, keda laps tunneb ja kes talle väga meeldib. Ma ju võiks kenasti kooli juhtkonda paluda, et klassid just nii komplekteeritakse. Kuigi samas, ma tean, et siin säherdune poliitika ei toimi. Väljastpoolt vähemalt tundub nii. Oi, kui naiivne ma ikka olla sain. Asjalood on siin sootuks teistsugused. Õpetajate positsioonid määrab linna haridusamet. Märtsi lõpus kuulutatakse kohalikus lehes välja, millise klassikomplekti, millises koolis õpetaja saab. On täitsa normaalne, kui näiteks õpetaja Tamm on ühel aastal Kuristiku koolis kolmanda klassi õpetaja ja järgmisel aastal Lillekülas esimese klassi õpetaja, sest linnavalitsuse haridusosakond just nii eeldab, et on hea. Sellist koolidevahelist vangerdamist just väga tihti ette ei tule, kuid klassikomplektide vahel küll. Samas seisus on ka juhtkond, kes ei tea, kas nad ka järgmisel kooliaastal on selles koolis. Seega võib meil esimesel koolipäeval ees oodata suuri üllatusi. Üllatus aga ei tohiks olla see, et Tristan alustab esimesest klassist. Ma tean muidugi, et ta ise seda väga ei taha, kuid kaaludes mitmeid võimalusi, tundus ikka poisile lihtsam olevat alustada uute jumbudega ning alutadest tähtede tundmisest ja lugema õppimisest. Eelkõige ka seetõttu, et edaspidi ei saa ta kõrval keegi toetaja nii tihti olla ning teine klass läheb oma tavateadmistega ruttu eest ära ning Tristan justkui longib järgi. Seega see otsus on nüüd tehtud ja avaldus kirjutatud. Nüüd tuleb veel pöialt hoida, et õpetajaga veab.

Ülikooli lastehoiu töötajad (2 meesterahvast) tulid minuga kohtuma ning aru pärima ja küsima, et miks ma soovin last koolivaheajal lastehoidu panna. Selgitasin neile siis, et ei taha, et laps kõik päevad üksi kodus on ja ma ise pean ju tööl käima. Mõisteti küll, kuid siis hakati pärima ning jällegi kartusi väljendama, et ikka nad võtavad tohutu riski, kui väljamaalase enda hoole alla saavad. Kuidas ikka lapsega suhelda, kuidas riskiolukorras käituda? Selge on see, et siinne maa on kõige riskantsem maa üldse - mõne öö tagune maaväringi andis ju sellele selge viite. Jaapanlastele on selgelt sisse kodeeritud sõnad "Risk", "Riskantne" ja sinna juurde "Kindlustus". Muidugi ma mõistan või vähemalt püüan mõista ning ei ole ju minul tugevust nendele kuidagi vastu seista. Minu ülesanne on kuulata, alluda ja vastata küsimustele ja maksta kindlustuse eest. Aga ikkagi ei suutnud pedagoogide jutt ega ka määvärin mind kartma panna ja sisendada, et Tristani lastehoidu saatmine võib kuidagi riskantne olla. Ma ei tea, mis lastehoiu töötajate mõtteid muutis, kuid tundub, et Tristan ikka võib sellest osa saada. Nojah, tuleb jälle põhjalik avaldus kirjutada, kindlustus maksta ning jälle läbida vestlus Tristani allergiatest ja tervislikust seisundist.

Maavärin on nagu sünnitus. Nüüdseks on kõik see pisut ebameeldiv raputus meelest läinud. Ma ei mäleta kaua see aega võttis ja ma tegelikult ei oska öelda kui kõva müürin meil ikkagi toas oli. Minu poolest võin selle uuesti läbi elada, kuigi, jah, sel pole sellist ilusat tulemust kui sünnitusel. Seega pole vist erilist mõtet lihtsalt ainult tundmise pärast kogeda. Ehk ei kogegi. Nii nagu varem sai öeldud, siis minus ei jõudnud küll mingit suurt hirmu tekkida selle raputamise ajal. Minu ainuke mõte oli umbes selline: "Ahhaaa, selline siis see maavärin ongi!". Kohalikud, kes mulle sõnumeid saatsid, kellega ma siin konverentsil kohtunud olen, muudkui pärivad ja uurivad, et kuidas ikka oli, pidi ikka jube olema, see ikka väga suur värin. Kuna mul puudub võrdlusmaterjal, siis minu jaoks oli see lihtsalt üks maavärin, natuke raputas ning nüüd on meelest läinud nagu sünnitusvalu.