Roosamannaaeg

Juba nädalaid (võibolla, et isegi kuid) tagasi on õhates oodatud seda roosamannalist aega, mil terve Jaapan saab olema kaunistatud kirsiõitega. Ja mitte ainult kirsse ei tasu oodata - on aprikoosid, mandlid, ploomid, magnooliad. On valged, vanaroosad ja fuksiakarva ja kollakad. Nüüd on see käes. Vähemalt siin, Matsuyamas. Põhjapoolne Jaapan veel peab ootama ja saab jälgida õitemere tulekut justkui ilmaennustuse kaartidelt.

Ilm on siin muidugi kaval - nädala sees on olnud kaunid ja peaaegu kahekümnekraadised ilmad, kuid nii eelmine nädalavahetus kui ka ilmateate järgi saabuv on parajalt kõledad. Vaatamata sellele olid eelmisel nädalavahetusel Dogo pargis piknikupidajaid hulgi. Jaapanlastele tähendab õitemere aeg suurt söömist ja ka joomist ning tuleb tunnistada, et nii mõneski piirkonnas pisut kummalisi tseremooniaid-traditsioone, kuid kõige tähtsam on ikka sõprade ja perega kokku saada, pargis oma sinine kile laiali laotada, grill välja võtta ning lõõgastuda. Mõnel on kaasas mingid muusikariistad, mõnel lauamängud ja kes on suurema ala endale hõivanud, saab ka sportlike mänge mängida. Iseasi on muidugi see, et kuidas sa lõõgastud, kui kõik külg külje kõrval istuvad ning vaevu liigutada saavad. Kusjuures täitsa tavaline on see, et hommikuti läheb keegi seltskonnast juba parki ja broneerib platsi ära - hiljem minnes võid lihtsalt ilma jääda. See on umbes selline olukord kui laulupeol, kus erilist laiutamist nõlva peal istudes küll ei ole. Lisaks on see aeg ka abiellumiste tipp. Vähemalt meile tundus nii. Piknikupidajate vahele tulevad äsjaabiellunud noored uhketes pidurüüdes end kaunite õite taustal pildistama, emad-isad-ämmad-äiad sabas sibamas.

Eelmine nädalavahetus Dogo pargis.

 Kiiking kirsialleel

Sellenädalased vaated tööle minnes, mil mobiilifotokas rakendust leidis, sest suur fotokas trikitab üha sagedamini. See fotoka trikitamine teeb muidugi murelikuks, sest järgmisel nädalavahetusel ootab meid ees fotoreis ümbruskonna väikestele saartele.

Ja mitte ainult silmadest kõrgemal pole roosamannavärviline, maa on ka. Parempoolne pilt on päev varasem. 

Kuna jäälind on Eesti aastalind ning meie oleme siin seda linnukest ka oma silmaga näinud, siis oli koduse kunstitunni teema ka "Jäälind". Originaalpilt on juba saadetud Ornitoloogiaühingu poolt korraldatavale joonistusvõistlisele. Jälgige FBs Jäälinnu joonistusvõistluse lehte 7-10-aastaste laste pilte, küllap varsti sinna lisatakse ka see pilt.

Sel nädalal oli Tristan hommikul kella üheksast kella neljani lastehoius. Ühelt poolt oli see väga lõõgastav ja mõnus äraolemine Tristanile. Päevakava oli küll rangelt reguleeritud, kuid mänguaega ja huvitavaid tegevusi jagus hulgi. Käidi linna peal jalutamas, pargis jalgpalli mängimas, metsas matkamas ja linna taga mäe otsa ronimas ning ülikooli ronimisseinal turnimas. Teisalt oli see muidugi ka väsitav just selle tiheda päevakava osas ning ka seetõttu, et keegi ei rääkinud lapsega inglise keeles, vaid kogu töö käis jaapani keeles (keeleõppe osas muidugi väga hea kool). Iga päev oli ka tunnike pühendatud koolitöödele ja vanemad pidid lastele midagi ette valmistama, võis midagi lugeda või arvutuslehti täita või kirjutada. Tristan tegeles enamasti numbritega, kuid kuna täna oli meil õpetaja Külliga vestlus, siis palusin tal Eestisse kiri kirjutada oma tegemistest. Muidugi oli hommikul ta esimene küsimus, et mitu rida ja mitu lauset tuleb kirjutad - ta loendab nii lugedes kui ka kirjutades ridu ja arvutades tehteid - muidu võib juhtuda, et ma palun tal teha liiga palju. Ütlesin, et kirjutagu seda, mida soovib ja kui palju/vähe soovib. Lapsele järgi minnes näitas ta mulle sellist lehte. Rohkem ei viitsinud. Tore kui maavärin elu lõbusaks teeb.

Töises plaanis on asjad vaiksed, kuid sujuvad. Olen küll enamasti omaette oma kastis töötanud, lugenud, kirjutanud, kuid see ei tähenda, et toast välja pole saanud. Eile ja täna käisin õppejõudude seminaril (midagi sarnast kui Eestis Primuse koolitus - kes teab, see teab). Sportlikust huvist. Ei olnud üldse mahavisatud aeg. Ainuke kurb asi selle juures oli see, et sellised seminarid, mis Eestis kestavad tihtilugu mitu päeva, on siin mõni tund. Mitte, et ma ise oleks tahtnud mitu tundi tõlgi vahendusel kuulata õpetussõnu, vaid siinsetest õppejõudest oli kahju. Uuenduslikud õppemeetodid tuleb ju läbi praktika eneses kinnistada. Siin on ju väike vastuolu - mitte ainult tudengeid ei tuleks õpetada integreeritud ja aktiivõppe meetodeid kasutades, vaid ka õppejõude. Üleeile sain osa tutvustavast ettekandest, kus seotud märksõnad education, sustainability, development. Nende märksõnadega õppekava, mis meie (st Tallinna) ülikoolis võiks varsti käima minna, on siin toiminud üheksa aastat. Iseasi on muidugi see, kas idee üks-ühene on. Tegelikult ei peagi ju. Aprilli lõpus saan selles osas siin täiendavat infot.

Lastel algab kool 8. aprillil, kuid tudengid on juba alustanud oma õpinguid. Täna tutvustati vanadele olijatele (sh mina) uusi nägusid. Tristani uue kooliaasta osas saan juhtnööre esmaspäeval, kuid arvatavasti ta ikka ei saa omale õpetajaks juba teada Mai-senseid. Samas kui me oleme kooliteemal vestelnud, siis tundub, et noormees võtab taaskooliminekut rahulikult. Minu jaoks saab aprillis olema aga murekohaks see, et esimese klassi lastel lõpeb kool 11:30. Tuleb poisile rakendust leida.

Kuna homseks lubab päris inetult tuulist ja vihmast ilma, siis sel puhul läheme ujuma. Siin pole küll uhket spaad, kuid pisut kobedama ujula ma siiski leidsin. Ülehomme on jälle linnas pidu - pidavat toimuma suur ja uhke paraad, pärast mida minnakse kindluse jalamil olevasse parki pikniku pidama. Peaks vist juba homme õhtul koha pargis ära broneerima. Enne tuleb aga populaarne kilest sinine pikniku lina soetada.