Tänaseks päevaks panime paika täita kaks tähtsat ülesannet - tutvuda Tristani arstiga ja küsida kooli jaoks tõend ning minna Jaapani ühte vanimasse ja uhkemasse onseni - Dogo, mille piletid mulle ja Tristanile kui uutele linnakodanikele kingiti. Kuid teatavasti on plaanid selleks, et jumalat naerama ajada. Meie omadest luhtusid mõlemad. Sel nädalal on puhkuste tõttu paljud kohad suletud, kontorid on avatud vaid mõned tunnid ning ülikool kinni. Kinni oli ka perearstikeskus. Valvurionu hämaras koridoris püüdis meile selgeks teha, et arste pole. Jälle hea teadmine - ribadeks töötavad jaapanlased lubavad siiski endale mõned puhkepäevad. Me ei lasknud ennast sellest küll eriliselt häirida, vaid seadsime sammud Dogo poole. Üks kahest linna suuremast vaatamisväärsusest oli turistidest pilgeni täis. Siinkohal pean ma ikka silmas siseturiste, mitte väljamaalasi nagu meie. Me arvasime, et esmaspäev on just selline rahulik spaatamise päev, kuid jällegi - jaapanlased puhkavad ja just sel ainukesel nädalal enne aasta lõppu, mil on vaja tuba, keha ja hing puhtaks saada, siis on vaja ka kuumaveevanne võtta. Me, individualistid, ei tahtnud tihkelt mitmekümne jaapanlasega ühes vannis istuda ja lükkasime oma spaaskäigu edasi mõnda eelseisvasse tööpäeva. Sammusime koju tagasi mõeldes samal ajal päevale alternatiivtegevust. Vahepeal leidsime meie jaoks uue toidupoe, kus saksa vorstikesi ja hapukapsast müüdi. Ostsime.
Juba nädal enne Tristani saabumist tõi kolleeg mulle flaieri mingi dinosauruse ürituse kohta, mis väikestele poistele kohe kindlasti peaks peale minema (28. detsembrist - 5. jaanuarini). Asendasime meie luhtunud plaanid siis dinosaurustega.
Jaan jäi koju ja meie Tristaniga hakkasime seiklema bussidega teise linna otsa. Ei olnud midagi ületamatud. Buss number 56 viis meid vinker-vänker mööda maailma kõige kitsamaid tänavaid kohale a' la Saku suurhalli. Saime aga tünga - näitusele sisselaskmine lõpetati kell 15:30, meie jõudsime kohale 15:35. Nähes, et väikese heleda peaga lapse silmad olid pisaratest kalkvel, hakkas jaapanlastel temast kahju ja meid lasti sisse. Ohh seda rõõmu! Nii me siis vaatasime slaide mandrite triivist, erinevatest fossiilidest (tekst oli muidugi jaapanikeelne) ja nägime hiiglaslike dinosauruseid, kes küll pisut hädiselt ja väsinud mootorite abiga liikusid, kuid asi seegi - lapsel oli ju lõbus. Pärast muidugi oli vaja dinosauruste poest kaks uut mänguasja ka osta. Noormehel on uute mänguasjade hulk küll juba erakordselt suur ja nüüd tuleb nende ostmisesse pikem paus teha.
Eelmistest päevadest. Me oleme ikka pisitasa linnaga tutvunud ja turiste mänginud. Võtsime plaani end harida ja külastada kunstimuuseumi, et kohalike taiestega end kurssi viia ja lähemale Jaapani hingedele jõuda. Kohalikus KUMUs sattusime hoopis Tšehhist pärit Alphonse Mucha (1860-1939) näitusele. Tuleb tunnistada, et vaatamata minu lähedalseisvate inimeste heale kustimaitsele ja selle mõistmisele, ei ole minus see väga avaldunud. Ei saa mina tihtilugu aru, mis ühes või teises teoses nii väga erilist on. Samas nüüd tunnistan küll, et külastatud näitus jättis mulle äärmiselt hea mulje ja mulle meeldis. Tristangi ei jõudnud seda tohutut hulka töid vaadates tüdimustsooni. Loomulikult ei tohtinud kunstisaalis pildistada ja seetõttu ühtegi teost teile tutvustada ei saa. Vaadake selle äärmiselt mitmepalgelise kunstniku töid ja tutvustust ise Wikipediast.
Juba nädal enne Tristani saabumist tõi kolleeg mulle flaieri mingi dinosauruse ürituse kohta, mis väikestele poistele kohe kindlasti peaks peale minema (28. detsembrist - 5. jaanuarini). Asendasime meie luhtunud plaanid siis dinosaurustega.
Jaan jäi koju ja meie Tristaniga hakkasime seiklema bussidega teise linna otsa. Ei olnud midagi ületamatud. Buss number 56 viis meid vinker-vänker mööda maailma kõige kitsamaid tänavaid kohale a' la Saku suurhalli. Saime aga tünga - näitusele sisselaskmine lõpetati kell 15:30, meie jõudsime kohale 15:35. Nähes, et väikese heleda peaga lapse silmad olid pisaratest kalkvel, hakkas jaapanlastel temast kahju ja meid lasti sisse. Ohh seda rõõmu! Nii me siis vaatasime slaide mandrite triivist, erinevatest fossiilidest (tekst oli muidugi jaapanikeelne) ja nägime hiiglaslike dinosauruseid, kes küll pisut hädiselt ja väsinud mootorite abiga liikusid, kuid asi seegi - lapsel oli ju lõbus. Pärast muidugi oli vaja dinosauruste poest kaks uut mänguasja ka osta. Noormehel on uute mänguasjade hulk küll juba erakordselt suur ja nüüd tuleb nende ostmisesse pikem paus teha.
Eelmistest päevadest. Me oleme ikka pisitasa linnaga tutvunud ja turiste mänginud. Võtsime plaani end harida ja külastada kunstimuuseumi, et kohalike taiestega end kurssi viia ja lähemale Jaapani hingedele jõuda. Kohalikus KUMUs sattusime hoopis Tšehhist pärit Alphonse Mucha (1860-1939) näitusele. Tuleb tunnistada, et vaatamata minu lähedalseisvate inimeste heale kustimaitsele ja selle mõistmisele, ei ole minus see väga avaldunud. Ei saa mina tihtilugu aru, mis ühes või teises teoses nii väga erilist on. Samas nüüd tunnistan küll, et külastatud näitus jättis mulle äärmiselt hea mulje ja mulle meeldis. Tristangi ei jõudnud seda tohutut hulka töid vaadates tüdimustsooni. Loomulikult ei tohtinud kunstisaalis pildistada ja seetõttu ühtegi teost teile tutvustada ei saa. Vaadake selle äärmiselt mitmepalgelise kunstniku töid ja tutvustust ise Wikipediast.
Eile käisime aga üht kohalikku arhitektuurilist vaatamisväärtust vaatamas - Bansuisou villat. See nn Prantsuse stiilis maja valmis 1922 aastal ja tõepoolest paistab arhitektuuriliselt silma - oleks siin justkui võõrkeha. Samas on maja mõnusalt puude vahel peidus nagu muinasjutumaja. Ajal kui me maja külastasime, tegid õhtuseks kontserdiks proovi paar ooperilauljat - seetõttu oli majakülastus eriti pidulik.
Kuna ilm oli ilus, siis ei tihanud veel tuppa minna ja jalutasime mere poole, et Matsuyama parki minna (nime järgi Central Park). Enne oli vaja süüa. Nagu tellitud, oli ka üks söögikoht olemas, mis meie üllatuseks kandis saksakeelseid kirju ja oli kaunistatud saksa trikolooriga. Väike saksa restoran väikesel Matsuyama tänaval. Väga armas ja õdus. Edasi siis võtsime suuna pargi poole. Tegime ikka meeletu matka. Kahju, et ma unustasin meie teekonda träkkid, kuid ma usun, et päevakilometraaž võis ikka üle 12 km tulla ja selline teekond minusuguse kiirkõndijaga koos läbida oli Tristanile küll hea trenn.
Ega selle mäe kohta muud miskit öelda pole, et mäe jalamil on meeletu hulk mänguväljakuid, mis muidugi ühele persoonile meist väga meeldis, lisaks on mäe otsas vaatetornid, mis kunagi olnud väiksemat sorti kindluse osa ning millelt nüüd nii linnale kui ka merele väga ilusad vaated avanevad. Kuna aga praegu Baruto telekas käesurumisvõistlustel finaalis on, siis jäägu pildid sinnapaika - laen pildid hiljem üles ja elan kaasa kaasmaalasele.
Ega selle mäe kohta muud miskit öelda pole, et mäe jalamil on meeletu hulk mänguväljakuid, mis muidugi ühele persoonile meist väga meeldis, lisaks on mäe otsas vaatetornid, mis kunagi olnud väiksemat sorti kindluse osa ning millelt nüüd nii linnale kui ka merele väga ilusad vaated avanevad. Kuna aga praegu Baruto telekas käesurumisvõistlustel finaalis on, siis jäägu pildid sinnapaika - laen pildid hiljem üles ja elan kaasa kaasmaalasele.
Homseks oleme plaani võtnud, et sõidame Hiroshimasse uut aastat vastu võtma. Meile saabub see seitse tundi varem. Me tähistame siis kaks korda:)
Ilusat aastavahetust ja põnevat uut!
1 kommentaar:
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõte või koolis olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalal.
Postita kommentaar