Tundub, et ilma poolest pole vahet, kas me oleme jõulude ajal Eestis või siin Matsuymas - ühtmoodi ladistab vihma mõlemal pool. Võibolla on siin temperatuur mõned pügalad kõrgem, kuid mitte oluliselt. Pikaajalised ilmaennustused lubavad mõneks ööks lausa nullilähedast ja miinustes olukorda. Kuid iga kord kui see lubatud öö lähemale jõuab, siis on ikka tulemas mõned plusskraadid ikka kümne kraadi poole. See võibolla on nende suurte megakohevate tekkide ja flanellpidžaama müüjate tellitud ennustus - rahvas kuuleb, et läheb külmaks ja kohe tormatakse tekke ja riideid ostma. Mina käisin täna madratsit ostmas. Ma ikka ei suuda ära kiita jalgratast. Polnud mingit probleemi tuua rattaga paari kilomeetri kauguselt poest üks madrats. Korvi see nüüd ei mahtunud, kuid lenksu külge kompaktselt pakituna küll. Õnneks oli selleks ajaks vihm järele jäänud, sest vihmavarjuga rattasõitmist pole mina veel ära õppinud. Madrats ja vihmavari oleks juba erakordne olukord. Siin aga sõidavad inimesed vabalt ühes käes vihmavari. Siit see põhjus, miks neil on rattal sadulad harjumatult madalal - siis lihtsalt ei koperda kui ühes käes on vihmavari ja kui vaja äkkpeatus teha. Ma eelistan tugevama vihmasaju korral siiski keepi.
Päeval külastasin arstikeskust. Minu tervis on parimas korras, kuid ennetada igasuguseid intsidente, mööda linna jooksmisi, kui häda tõesti käes, siis pidasin vajalikuks fikseerida koht ja leida arst. Siin ei ole sarnast perearstisüsteemi nagu Eestis. Minul ja Tristanil saab olema erinev arst. Ja need arstid võivad erinevatel külaskäikudel olla erinevad. Lastearstid on spetsialiseerunud kuni kaheteistaastaste laste ravimisele. Loomulikult ei rääkinud registratuuris keegi inglise keelt. See enam ei üllata. Ma juba olen harjunud oma jutus käsi kasutama, pikin sisse jaapanikeelseid sõnu ja räägin maruaeglaselt. Tädi sai vist aru. Andis kellaajad, millal arst tööl on ning loomulikult blanketid, mis täita tuleb. Mitte ühtegi arsti ma täna ei näinud. Väidetavalt oskab nimetatud lastearst inglise keelt. Täidan tööl kolleegide abiga paberid ära ja läheme peale pühi ja tutvume uuesti.
Keegi küsis, et mis ma söön. Riisi muidugi. Tõepoolest omab riis oluliselt suurt osa minu menüüs. Ilma naljata. Kuid tuleb tunnistada, et praegu veel üksi elades-olles ei ole ma ise suur kokkaja. Ma ei tunne poeski veel toiduaineid. Õnneks on riisikeedumasina käsitlemine lihtne ja riisi tunnen ma poes ära ka. Siin on aga kvaliteetne ja mitmekesine kiirtoit täitsa mõistliku hinnaga. Valmis tehtud erinevaid sušipakke leidub igas suuremas ja väiksemas poes. Ülikooli söökla teeb oma valiku ja hindadega silmad ette TLÜ Oaasile. Ülikooli sööklast saab jälle tuua näite sellest, et inimesi on palju ja nad kõik vajavad tööd. Oletame, et ma tellin rameni nuudlid kanaga. Pilt näeb välja selline, et esimene teenindaja paneb kaussi nuudlid, järgmine kana, kolmas munapuru ja neljas puistab söögi üle hakitud rohelise sibulaga. Maksan viiendale. Võibolla unustasin mõne lüli ära. Omal kohal on jaapani toidus veiseliha (eriti spets värk on Kobe beef - guugelda, saad rohkem teada:)). Olen ka nüüd paaril korral endale riisi kõrvale teinud imeõhukesi veiseliha viile. Ühel korral hautasin need pannil sibula ja porgandi hunnikus koos sojakastme ja coca-colaga. Viimane komponent tundub liha rüvatavat, kuid pehmendab ja lisab sojakastme kõrvale magusa tooni. Ühes kokasaates nägin. Värsket söön ka päris palju. Arvatavasti rohkem kui Tallinnas olles. Valik on päris suur ja väikese sööjana ei saaks ma praegu öelda, et juurikad ja muu värviline värske kraam ülemäära kallis oleks. Banaanid ja õunad tunduvad kallimad olevat. Ma ostsin 100 jeeni (e siis u 1 euro) poest (ongi selline pood, kus enamus asju maksavad mitte rohkem kui 100 jeeni, mõni erand ikka on) küpsetusvormi. Eks tuleb pisitasa harjutada kokkamisega.
Loomulikult ma hoian end kogu aeg kursis Eesti eluga. Ma elangi kummalist topelt elu. Uudiseid kuulan küll ainult Eesti kanalite kaudu. Aegajalt räägitakse Eesti Raadios Jaapanist ka. Ja siis vaatan kodus telekast uudiseid ja püüan arvata, mis teema siis Eesti uudistest läbi käis. Hetkel on läbiv teema Põhja-Korea. Seda lahatakse kõikides kanalites, kõikides uudistesaadetes. Vähemalt pildi järgi tundub nii - tekstist ma ju aru ei saa.
Eesti uudised ja elu ikka suudavad üllatada. Kahel päeval järjest teaduspoliitika uudised - esmalt peaminister väidab, et Eesti teadus ruulib ja elab maruhästi ning järgmisel päeval öeldakse, et institutsionaalsete uurimisteemade lubatud toetusummasid tuleb vähendada, kuna lihtsalt oli vale arusaam, palju riigi eelarvest raha teaduse jaoks on ette nähtud. Ei ole just kõige mõistlikum käitumine. See selleks, ma püüan siin ise oma isikliku ja projekti rahade eelarvestamisega hakkama saada ja hetkel püüan eurodes mitte mõelda. Eelarvestamisega ja sellest kinnipidamisega saan kenasti hakkama, kuid ega ei ole ikka lihtne kui projektikulusse tuleb näiteks kanda arvuti, mis maksab 100000.- jeeni. Lapsele ostsin madratsi, mis maksis 8000.- ning lõunasöögile kulub umbes 300.- - 400.- jeeni. Jätkuvalt utoopilised summad. Märtsis läheme välitöödele ja tuleb arvestada projekti pealt umbes 70000.- jeenise kuluga. Eks uuel nädalal võin kokku kalkuleerida, mis hakkab maksma lapse kooli saatmine. Juba mainitud igakuine kindlustus on näiteks 800.- jeeni. Vaata, et nende summadega ära ei harju:)
Päeval külastasin arstikeskust. Minu tervis on parimas korras, kuid ennetada igasuguseid intsidente, mööda linna jooksmisi, kui häda tõesti käes, siis pidasin vajalikuks fikseerida koht ja leida arst. Siin ei ole sarnast perearstisüsteemi nagu Eestis. Minul ja Tristanil saab olema erinev arst. Ja need arstid võivad erinevatel külaskäikudel olla erinevad. Lastearstid on spetsialiseerunud kuni kaheteistaastaste laste ravimisele. Loomulikult ei rääkinud registratuuris keegi inglise keelt. See enam ei üllata. Ma juba olen harjunud oma jutus käsi kasutama, pikin sisse jaapanikeelseid sõnu ja räägin maruaeglaselt. Tädi sai vist aru. Andis kellaajad, millal arst tööl on ning loomulikult blanketid, mis täita tuleb. Mitte ühtegi arsti ma täna ei näinud. Väidetavalt oskab nimetatud lastearst inglise keelt. Täidan tööl kolleegide abiga paberid ära ja läheme peale pühi ja tutvume uuesti.
Keegi küsis, et mis ma söön. Riisi muidugi. Tõepoolest omab riis oluliselt suurt osa minu menüüs. Ilma naljata. Kuid tuleb tunnistada, et praegu veel üksi elades-olles ei ole ma ise suur kokkaja. Ma ei tunne poeski veel toiduaineid. Õnneks on riisikeedumasina käsitlemine lihtne ja riisi tunnen ma poes ära ka. Siin on aga kvaliteetne ja mitmekesine kiirtoit täitsa mõistliku hinnaga. Valmis tehtud erinevaid sušipakke leidub igas suuremas ja väiksemas poes. Ülikooli söökla teeb oma valiku ja hindadega silmad ette TLÜ Oaasile. Ülikooli sööklast saab jälle tuua näite sellest, et inimesi on palju ja nad kõik vajavad tööd. Oletame, et ma tellin rameni nuudlid kanaga. Pilt näeb välja selline, et esimene teenindaja paneb kaussi nuudlid, järgmine kana, kolmas munapuru ja neljas puistab söögi üle hakitud rohelise sibulaga. Maksan viiendale. Võibolla unustasin mõne lüli ära. Omal kohal on jaapani toidus veiseliha (eriti spets värk on Kobe beef - guugelda, saad rohkem teada:)). Olen ka nüüd paaril korral endale riisi kõrvale teinud imeõhukesi veiseliha viile. Ühel korral hautasin need pannil sibula ja porgandi hunnikus koos sojakastme ja coca-colaga. Viimane komponent tundub liha rüvatavat, kuid pehmendab ja lisab sojakastme kõrvale magusa tooni. Ühes kokasaates nägin. Värsket söön ka päris palju. Arvatavasti rohkem kui Tallinnas olles. Valik on päris suur ja väikese sööjana ei saaks ma praegu öelda, et juurikad ja muu värviline värske kraam ülemäära kallis oleks. Banaanid ja õunad tunduvad kallimad olevat. Ma ostsin 100 jeeni (e siis u 1 euro) poest (ongi selline pood, kus enamus asju maksavad mitte rohkem kui 100 jeeni, mõni erand ikka on) küpsetusvormi. Eks tuleb pisitasa harjutada kokkamisega.
Loomulikult ma hoian end kogu aeg kursis Eesti eluga. Ma elangi kummalist topelt elu. Uudiseid kuulan küll ainult Eesti kanalite kaudu. Aegajalt räägitakse Eesti Raadios Jaapanist ka. Ja siis vaatan kodus telekast uudiseid ja püüan arvata, mis teema siis Eesti uudistest läbi käis. Hetkel on läbiv teema Põhja-Korea. Seda lahatakse kõikides kanalites, kõikides uudistesaadetes. Vähemalt pildi järgi tundub nii - tekstist ma ju aru ei saa.
Eesti uudised ja elu ikka suudavad üllatada. Kahel päeval järjest teaduspoliitika uudised - esmalt peaminister väidab, et Eesti teadus ruulib ja elab maruhästi ning järgmisel päeval öeldakse, et institutsionaalsete uurimisteemade lubatud toetusummasid tuleb vähendada, kuna lihtsalt oli vale arusaam, palju riigi eelarvest raha teaduse jaoks on ette nähtud. Ei ole just kõige mõistlikum käitumine. See selleks, ma püüan siin ise oma isikliku ja projekti rahade eelarvestamisega hakkama saada ja hetkel püüan eurodes mitte mõelda. Eelarvestamisega ja sellest kinnipidamisega saan kenasti hakkama, kuid ega ei ole ikka lihtne kui projektikulusse tuleb näiteks kanda arvuti, mis maksab 100000.- jeeni. Lapsele ostsin madratsi, mis maksis 8000.- ning lõunasöögile kulub umbes 300.- - 400.- jeeni. Jätkuvalt utoopilised summad. Märtsis läheme välitöödele ja tuleb arvestada projekti pealt umbes 70000.- jeenise kuluga. Eks uuel nädalal võin kokku kalkuleerida, mis hakkab maksma lapse kooli saatmine. Juba mainitud igakuine kindlustus on näiteks 800.- jeeni. Vaata, et nende summadega ära ei harju:)
1 kommentaar:
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõte või koolis olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalal.
Postita kommentaar