Kool võib alata!

Enne kui ma püüan kokku võtta meie viimase nädala mõningad käigud ja leian aja, et üles laadida mõningad pildid, tuleb kohe ja nüüd kirja panna uued kogemused bürokraatia vallas ning kirjeldada olukorda, kuidas saada korda lapse dokumendid ja kuidas kooliga sina peale saada.

Nii nagu minu esimesel bürokraatiapäeval sadas meeletult vihma, oli ka tänane ilm muserdavalt sombune. Aga see polegi antud kontekstis üldse oluline, sest minu kena vabatahtlik tõlk Yumiko sõidutas meid oma autoga mööda linna. Esmalt oli vaja Tristan linnakodanikuks registreerida. See toiming läks üle ootuste kiirelt. Noormees oli juba lennujaamast saanud ID kaardi ja sinna oli vaid vaja aadress lisada ning kinnitada, et tegemist on minu lapsega. Piisas täiesti Tallinnast perekonnaseisuametist saadud inglisekeelsest sünnitõendi dublikaadist (maksis 3,19 EUR). Haigekassasse me sel korral minema ei pidanudki. Nii minu kui ka Tristani arved ja uus haigekassa kaardi moodi paber saadetakse postiga koju. Küll aga oli vaja lahendada minu pensionikindlustusega seotud dokumentatsioon. Kuna ma siin ei pea pensionikindlustusega liituma, siis ei pea ma teoorias ka selle eest ju midagi ka maksma. Mulle aga laekusid postkasti üüratud arved, mida ma kord kvartalis maksma peaks. Yumoko uuris natuke asja ja tuli välja, et mõne aja pärast peakas mu postkastis olema infokiri, et need eelnevalt saadetud arved nüüd selle saadetud kirjaga tühistatakse. Imestati vaid, et ma nö tühistuskirja veel saanud ei ole.

Kuna aga Tristan on meil koolipoiss, siis oli vaja minna haridusametisse, et saada luba laps kooli saata. Seda ma tõesti ei tea, kuidas meile sattus Simizu algkool, sest üks teine kool tundub olevat lähemal, kuid näib, et kuidagi on siin väga rangelt (tegelikult ju suhteliselt sarnaselt Tallinnale) koolide piirkonnad ikkagi maha tõmmatud. Igaljuhul oli kool meil teada juba Eestis olles. Haridusamet oli linnavalitsuse põhiteenindussaalist eemal, kesklinnas küll, kuid üsna nukralt nurgatagune maja. Kolmanda korruse pisike pabereid ja ametnike täis ruumis juba oodati meid. Ülemuse moodi onu juba lehvitas ühe faksilehega, mis arvatavasti oli linnavalitsusest saadetud ja kus andmed Tristani kohta. Ega seal ei olnud suurt midagi kui, et kinnitada, et laps läheb Simizu algkooli. Kuna siin on pere eest ikkagi vastutav mees, siis anti esialgu allkirju vajavad paberid Jaanile. Yumiko seletas ametnikele olukorda, et neile näiv perepea ei ela ega saa olema Jaapanis. Pisut imelikult vaadates lubati ikkagi mul dokumendid allkirjastada.

Üllatavalt kiiresti said Tristani reigistreerimisega seotud dokumendid korda - vaid tunnike kuluski. Ma muidugi ei julenud hõisata, sest kella kaheks olime leppinud kokku aja kohtuda koolis õpetajate ja täita seal pabereid ning saada infot, mida üks Jaapani koolilaps koolis vajab. Hea, et ma ei hõisanud - koolis läks meil kolm tundi ja paberite hulk oli - kuidas seda nüüd pehmelt öelda - meeletu. 

Jaan tabas Haridusametis riiulite vahel mõned tukkuvad ametnikud.

Õpetajatetuppa sisenedes tõusid eranditult kõik õpetajad ja tervitasid meid nagu kuulsusi. Eks see tegelikult ole siin tavaline, kuid ikkagi oli tunne, et oled kuidagi esile tõstetud. Alguses tegeles meiega kooli sekretär, kes isegi inglisekeelseid sõnu oma teksti pikkis. Väga palju dokumente oli seotud meditsiiniga. Kuna Tristan on allergik ja ametlikult ka astmaatik (viimane on tegelikult minu arvates absoluutselt kontrolli all ja meie Eesti arst oleks isegi igapäevased ravimid lõpetanud, kui laps ei oleks nii karmi keskkonna muutust pidanud läbima), siis tuli kõik ka kirja panna. Meie Eesti arst kirjutas kenasti ametliku dokumendi inglise keeles Tristani allergiate ja ravimite kohta. See koolile ei kõlvanud, vaid anti uus hiiglaslik paber, millega tuleb minna siinse arsti juurde ja tema täidab selle. Lisaks oli vaja koolis fikseerida haigla, kuhu laps viiakse juhul kui miskit peaks juhtuma. Siinkohal ei ole tegemist üldse mitte ei astma ega allergiga, see kehtib kõigi laste puhul. Lisaks küsiti nõusolekut, kas ma soovin liituda lapsevanemate grupiga, kas ma soovin saada igapäevaseid teateid ja infot koolielu kohta sõnumite näol, muidugi oli vaja täita täitsa tavaline avaldus, neid vist oli lausa kaks tükki (enam ei mäleta ka), avaldus koolitoidu kohta ja palve, et noormehele pähkleid toidu sisse ei pandaks. Siis kui me olime sekretäriga paberimajanduse lõpetanud, siis liitusid seltskonnaga õpetajad. Tristani põhiõpetjaks saab Mai. Väga kena õpetaja ja mõikab ka inglise keelt pisut. Vahepeal oli Yumiko õppelajuhatajaga vestelnud ja kokku leppinud, et Yumikost saabki Tristani tugi ja juhendaja esimestel kuudel, mis on väga hea uudis.

Esimene koolipäev uuel aastal on 8. jaanuaril. See päev on pidulik ja suurt õppimist pole ning kool saab läbi juba keskpäevaks. Järgmisel päeval on juba päris koolipäev, mil tuleb kaasa võtta meeletu hulk asju, mille nimekirja õpetaja andis. Neid asju müüakse ühes spets kooliasjade poes (küllap neid poode on veelgi, kuid meile näidati kaardil lähim). Kohe sai noormees kollase koolikoti katte, vile, mis peab kaelas rippuma ja mina sain lapsevanema kaelakaardi - juhuks kui koolimajja tulen, siis ei arvataks, et ma mõni võõras olen. Ja nüüd tähelepanu - poest läheme ostame ühe punase ja ühe kollase nokamütsi, sisejalanõud (poistele sinised), viis erineva suurusega sussikoti moodi kotti (meil on õnneks kaks Eestist kaasa võetud), maski, joogitopsi, lauakatte, hambaharja, spordiriided, mingi suupilli moodi asja, rasvakriidid ja veel mõned väikevahendid. Lisaks valmistab kool veel ette mingi posu asju, mille eest tuleb minul käia mingi posu raha välja. Eks kui me homme selle poe üles leiame, siis kannan ette ja teen pilti sellest kuhilast.

Juba väsimusest ja tüdimusest trossis Tristanile näidati lõpuks ka koolimaja ja tema klassi. Põhimõtteliselt astud sa klassiruumi otse õuest, mistõttu on klassiruumid päris jahedad - see teeb muret, kuid eks tuleb karastuda. Tema pink oli kohe esimeseks paigutatud. See noormehele meeldis väga, kuid häiris pisut olukord, et pinginaaber tal tüdruk on. Koos vaatasime üle wc-d ja seletasin talle sussiteemat ja nende vahetamise loogikat. Õnneks võttis ta kogu seda kooliasja ja pisut teistsugust klassi ja selle sisustust rahuga. Õpetajat jõudis isegi kiita. Lisaks suutis ta juba õpetajad õpetajatetoas aplodeerima panna, kui ta ennast jaapani keeles tutvustas või pärast lahkudes Sajonaara hüüdis.

Lõpuks kui kooliasjadega oli kõik ühel pool, siis läksime veel pikapäevarühma avaldusi ära viima. Küllap väsimusest, aga me keegi ei jaksanud enam infot vastu võtta ja üldse tundus see pikapäevarühm kuidagi erakordselt võõras ja lohakas kõige muu kõrval. Ehk see oli väsimusest ikka ja pärast kooli (kella kolmest) pikapäevarühmas käimine ei saa probleemiks.

Kõige tähtsaima asja oleks unustanud - ma hakkan igakuist lapsetoetust saama - 10000.- kuus! Pole paha:)

Rõõmus koolilaps.