Jõulud Jaapanis

Mul oli idee pidada jõuluõhtu söömine kusagil restoranis. Esiteks ei ole ma veel sisse sulandunud kohalikku toiduvalmistamise maailma, poes orienteerumine ei ole veel kõige pädevam ning ei tahtnud oma esimest suuremat vaaritamist pisikeses kööginurgas jõuludele küll pühenduda - tegemist oleks olnud ju katsetamisega ja ma poleks kindel olnud, kas see söök ka söödav oleks olnud. Pärast oleks pidanud ikkagi välja minema. Väga lihtsat toitu ju ka ei tahtnud teha. Väikesed juustukoogid ostsin valmis kohalikust pagarikojast ja restorani koha broneerisin eelmisel päeval ära. Ei mingit sušit, ei mingit kala, ega riisi. Oli liha ja erinevad aedviljad, oli jäätis ja natuke saket. Pärast veel kodus juustukoogid (muide ääremärkusena öeldud, et juusukooki e cheescake pidavat saama ideaalselt riisivalmistamise masinas teha - jätan meelde ja katsetan). Tuleb tunnistada, et suurest eestipärasest jõulusöömingust ma nüüd puudust ei tundnud. Küll aga oleks ikkagi võinud tükk leiba laual olla. Nii arvas Tristan. Ma oleks tahtnud sellele leivale veel pasteeti ka määrida. Nii tähistasime siis meie Jõululaupäeva. Restorani teistest klientidest ei saanud suurt aru, kas tuldi niisama sööma või jõulude pärast. Eriti ma ei usu, et jõulude pärast. Või mine sa tea!

Selle ajaga, mil meie olime väljas, jõudsid ka päkapikud kodus käia ja kingid akna peale poetada. Kusjuures sellise akna juurde, mis lahti ei käi. Noormees küll korraks tahtis mind kingi eest tänada, kuid siis parandas ennast ja tänas päkapikke, justkui arvates, et küllap mulle meeldib selline laps rohkem, kes päkapikke usub. Tal endal ka kasud sees.

Tristan teab väga hästi, kuidas kohalikud soovivad, et neid fotodele jäädvustatakse ning et ta soovib ise kiiret ja valutut sulandumist, siis praktiseerib ta jaapanipärast poseerimist.

Olgu siis üks kohustuslik pilt väikese valekuuse juures ka tehtud :)

Saagu siinkohal tänatud kõik, kes häid soove siiapoole saatsid ning meid kaugel maal meeles pidasid.