Elumuutus saab alguse

Minu siinne elu muutub tänasest oluliselt. Täna õhtust ei ole ma üksi. Shikoku saare eestlaste hulk suureneb mastaapselt. Nii ma vähemalt julgen arvata, et meid siin saarel rohkem ei ole. Pead muidugi ei anna. On rohkem suid toita, rohkemate soovide-tahtmiste-käikudega arvestada. Toas saab olema teine hingamine. Kaua ma ikka iseendaga räägin. Kuigi targa inimesega on ikka ju hea aru pidada:) Tristan, ka tark inimene, sai eile hommikul Eesti koolis esimese tunnistuse kätte. Nüüd päris tükk aega ei õnnestu eestikeelset kiidukirja saada. Jah, tegemist oli ilusa kiidukirjaga. Loeb, arvutab, on kiire taibuga, sõbralik, arukas ja kõik muu hea ja ilus sinna juurde. Nüüd langeb ta õlgadele pisut keerukam ülesanne - olla jätkuvalt tubli, kuid uues keskkonnas.

Eile oli osakonna aastalõpu pidu ja hommikul koristamine. Juba teisipäeval anti teada, et reedel kell kümme peavad kõik kohal olema ja algab suurpuhastus. Ega siinne suur ja avatud vaid madalate papist seintega kontoriruum just puhtusest ei hiilga. Siin ruumis koristaja ei käi. Seda koristavad tudengid. Nemad käivad aegajalt harja ja lapiga ringi. Nüüd tõsteti aga suuremad lauad ja toolid koridori. Ruumis valitses totaalne kaos. Antagu mulle nüüd andeks, kuid koristada nad küll siin organiseeritult ei oska. Mina püüdsin esmalt oma nurga puhtaks teha, kuigi ega ma selle väikese ajaga just suurt sodi ja mustust tootnud pole. Kaos oli mujal. Põranda pühkimist ja pesemist alustati toa keskelt. Iga üks pesi mingit väikest platsikest enese ümber nii et põrand pesuvahendist ja tolmust triibuline, mingites kohtades käis keegi isegi tolmuimejaga ringi. Ma püüdsin põrandapesust kõrvale hiilida ja võtsin ette üüratud raamaturiiulid. Koridorid olid tubadest väljatõstetud asju pilgeni täis. Laborid tassiti ka kõik tühjaks. Nende küürimisse ma ei sekkunud. Koguti meeletu hulga prügi ja kogu see väljaprinditud paberihulk läks vanapaberi konteinerisse. Ma ei tea, mis toimus teistes ruumides ja kas need puhtaks said, kuid suur kontor nüüd lausa läikima ei saanud, pisut puhtamaks küll. Selline aastalõpu koristamine pidavat olema traditsioon - tehakse puhtaks ruumid ja hing, et uuele aastale puhtana vastu minna.

Õhtuks oli plaanitud aastalõpu õhtusöök. Läksime ülikoolist kõik koos kesklinna jazzbaari moodi kohta. Kohal olid tudengid nii bakatasemest kuni doktorantideni. Olid sekretärid ja direktor. Teadurid ja professorid. Kokku nii umbes kolmkümmend inimest. Jooke võis tellida tasuta jookide nimekirjast, mis väga lühike ei olnudki. Ja see, kui kiiresti neid jooke manustati oli ikka harjumatult kiire, lisaks see, et neid jooke tarvitati segamine - kange-lahja-kange. Mina piirdusin ühe väikese õllega. Igaljuhul olid mõne aja pärast eelkõige noored vägagi lõbusas meeleolus, näidati uute tüdruksõprade pilte, noriti abieluteemadel ja kaelustati ja tehti musipilte. Mis muidugi ei olnud halb, kuid ma kardan, et täna hommikul neil olemine küll hea ei ole. Lisaks tutvustati mulle jaapani meeste kihilisust - enne kui jõuad jaapani mehe südamesse, tuleb läbi murda mitme kihi, et ta naisele armastust avaldaks. Enne seda võib ta näida absoluutselt tundetuna. Ei midagi üllatavat:) Söök oli loomulikult hea, kuid enamus käigud (oli päris mitu väikest taldrikutäit erinevaid sööke) olid pigem itaalia-pärased - pasta, pizza, austrid. Kuigi pidu oli välja kuulutatud, et kestab 18:30-20:30, siis ei tasu sellest petta lasta. Väijakuulutatud ametlukule peaole järgneb alati mitteametlik peo osa, mil minnakse edasi järgmisesse kohta. Nüüd ka. Kuigi mu sees oli tappev väsimus, läksin ka ikka edasi pisikesse baari, kus põhimõtteliselt vaid meie seltskond oligi. Joomine jätkus. Korpulentne daam laulis klaveri saatel jõululaule ja lõpuks laulis ka osakonna juhata. Juba päevi varem räägiti, et direktorile meeldib hirmsasti laulda ja et ta seda kindlasti peoõhtul ka teeb. Laul kuulatud ja minul oli aeg lahkuda. Ma ei kujuta ette, kaua see õhtu neil jätkus, kuid mõnigi neist väga sirge sammuga koju ei läinud. Mina võtsin parklast oma ratta ja sõitsin sirgelt koju. Linn oli aga rahvast täis. Reedeõhtust melu ma varem näinud ei olnud. Oli igasugust rahvast - kontorist väljunud lõbusaid pintsaklipslasi, üleslöödud hiigelkontsadel naisi, noortekampe, punkarliku välimusega inimesi. Minul oli aga kiire koju.
Nüüd veel siin viimased toimetused, lapsele vaja katta sušilaud (tema suur tellimus) ning siis lennujaama. Mõnus ärevus on sees.