Bingo!

Ma ei ütleks, et saaks hõisata: "Tokyo, nähtud!". Nägime ju vaid murdosa sellest. Kuid meil ei olnudki eesmärk neli päeva turisti teha ja vaatamisväärsuste vahel rallitada. Mina olen seda varem natuke teinud ning vaevalt, et noormees nüüd suurde vaimustusse oleks sattunud kui järjekordsesse templisse oleks sisse astunud. Muuseumid oleksid talle muidugi meeldinud küll, eriti loodusmuuseumid. Keisri juurde tahtis ta küll minna, aga meil polnud aega kokku lepitud. Nii nagu meil polnud aeg kokku lepitud, et me Eesti saatkonda läheme. See oli tõesti eksprompt üritus. Sattus lihtsalt jääma meile tee peale. Nii lasimegi uksekellal heliseda ja ei osanud jaapanlasest sekretärile kohe midagi algul öelda, et miks kaks tüüpi ukse taga passivad. Pärast mõningast ootamist lasti meid aga kenasti sisse ja konsul Toomas Moor võttis meid vastu. Istusime ja vestlesime meeldivalt elust ja tööst Jaapanist ning Eestis. Lahkudes oli kott paberist raske. Kuna mul oli ja tuleb järgnevatel nädalatel veel siinseid koole külastada ning Eestist tutvustada ja teadusest rääkida, siis sain natuke abimaterjale - mõned jaapanikeelsed kaardid ja brožüürid Eesti kohta - hea jagada. Tristan juba viis osad oma kooli.

Eesti Vabariigi Suursaatkond Tokyos. Esimene Eesti saatkond, mida ma külastasin.

Kui enne Jaapanisse tulekut mul Näguderaamatus kontot polnud, sest ei pidanud seda vajalikuks, siis siin on see juba korduvalt tõestanud, et aegajalt võib täitsa kasulik olla. Näiteks saab teada, millises poes müüakse kaerahelbeid, kes jagab eestikeelseid raamatuid või millal toimub eestlaste kokkutulek, et jaanipäeva tähistada. Lisaks muidugi tasub kuulutada, et vajad öömaja ja see ongi olemas. Pakkumine ületab isegi nõudluse. Nii saigi meie koduks üks hubane korter Saitamal Liina ja Anahita juures. Eestimaal ju ka küsija suu pihta ei lööda ning saad ammuse tuttava või tuttava tuttava sugulase juures ikka ööbida, kuid siin on see tunne kuidagi teine. Nii olimegi hoitud ja kaitstud, toidetud ja poputatud. Kuna Liina oli üks jaanipeo korraldajatest, siis algas meie päev laupäeva hommikul vara. Enne kui tuli nelja erineva rongiga sõita, oli vaja veel poest viimased ostu teha. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma Tokyo piirkonna kaardile vaadates küll ei oska aimata, kus jõe ääres piknikuplatsil meie oma pidu pidasime, aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et sinna oli kogunenud arvestatav hulk eestlasi ja mõningane hulk neid, kel nii jaapani kui ka eesti veri soontes, lisaks veel Eesti fännid Mehhikost, Kolumbiast, Jaapanist, Inglismaalt. Oli meeleolukas. Nii meeleolukas, et päikeseloojang jäi tabamata ning pärast kella üheksat, mil juba ammu teised pikniku pidajad olid asjad kokku pakkinud, taipasime meiegi lahkuda.

Kui sellised tegelased elavad võõrustaja juures, siis tegelikult ju polegi vaja loomaaeda ega akvaariumi parki minna.

Peaasjalikult möödus aeg ikka rääkides, Jaapanit kiites ja laites, jaapani keele eripäradest ning kummalistest kommetest lobisedes. Tristan kogus jõe äärest putukaid ning filosofeeris ja võttis vapralt osa mängudest ning vajadusel läks sujuvalt üle jaapani keelele kui näis, et vestluspartner eesti keelt ei mõista. Korra pidi ta muidugi ehmuma, kui jaapanlane Eiichi sulaselges eesti keeles talle vastas. Hämmastav, kuidas üks jaapani poiss otsustab, et tahaks midagi eksootilist õppida ja siis õpib eesti keele lihtsalt selgeks. Ja mitte ainult - nüüd mil meie emakeel tal täitsa aktsepteeritaval tasemel omandatud on, siis ta arvas, et võiks nüüd poola keele ka selgeks saada. 

Oli mänge ja võistlusi ka. Bingo-mängu auhinnaks oli pudel veini ja täiesti juhtumisi sai esimesena horisontaalrea bingoruudustikul kokku Tristan. Lapse rõõm oli suur ja võidutants võimas, et ta peaaegu ei pannud tähelegi, kui võidu-veinipudel kähku viinamarjakobara vastu vahetati.

Kuna üle lõkke hüpata ei saanud - lõket lihtsalt me teha ei tohtinud, siis tuli sellele mängule loovamalt läheneda. Hedi korraldas asjad kenasti käsitöötunniks. Tuli valmistada olemasolevatest materjalidest nukk, mida siis hiljem üle grilli lennutati. Selles Tristanil suurt õnne ei olnud. Nuku aerodünaamilised parameetrid olid paigast ära. 

Lipud lehvisid ja inimesed olid rõõmsad. Oli süüa ja oli juua. Saatkond saatis päris mitmed Baruto veinipudelid ka. Mõned pildid, mis on teiste piduliste tehtud (siia salvestatud tegi Tõnu) asuvad pildipangas Eestlased Jaapanis. 

Kuna laupäeval jõusime koju ikka väga hilja ja nii väsinuna, et rongijaamast koduni võtsime takso, siis lubasime pühapäeval endale pikka uinakut. Plaan oli loomaaeda minna, kuid taevased väed ei olnud sel korral meie poolt. Niigi anti meile eelmisel päeval armu ja vihmahooaja õhtu möödus vihmata. Toas ka passida ei tihanud. Mida teha vihmasel päeval? Tuleb minna kaubanduskeskusesse. Seal ikka juhtub midagi. Saab süüa, on poode, on meelelahutust. Käisime Tristaniga esimest korda meeletult kärarikkas mängukeskuses. See on koht, millest ma ikka aru ei saa. See on meeletult värviline, ülemõistuse kärarikas ja ülerahvastatud koht. Mängimas käivad lapsed ja vanaisad, noored paarikesed ja pereisad. Pereemad enamasti seisavad lastega koos järjekordades. Lapsed koguvad mingeid spetsiaalseid kaarte, mida muide saab ka vorstikarpidest, et siis need masinasse sööta ja järjekordne võitlus maha pidada ning omakorda uus kaart saada. Tristan arvas, et vahetult enne Jaapanist äraminekut võiks ikka korra mõnda mängu mängimas käia, kasvõi Taiko-trumme põristada. Minugi poolest, aga olgu see siis tõesti meie viimasel nädalal.

Tristan ja Anahita ja mängukeskus.

Pühapäeval jäi meil loomaaed ära ning esmaspäeval ei saanud me pikka retke enam ette võtta, kuna lennuki peale oli vaja ka jõuda. Muidugi tahtis noormees Disneylandi minna, kuid õnneks oli tal ka alternatiiv välja pakkuda, et külastada järjekordset akvaariumi. Tokyos on neid palju. Valisime sellise, mis logistiliselt paremini sobis. Shinagawa akvaarium. Kuna me oleme siin neid akvaariume juba omajagu näinud ka, siis see oli kõige nigelam. Kui võrdlust kõrval ei oleks, siis on muidugi täitsa kena koht, kus lastega aega veeta. Me ju ei teadnud, milliseks ilm kujuneb, sest ähvardas jälle sajuga, seega ei julgenud plaanida õues ekskursioonitamist.

Shinagava akvaariumis olid mõned tegelased ikka sellised ka, keda varem näinud ei olnud.

Juba ammu olen mõelnud, et siinsed värvilised rattad tuleks üles pildistada. Need on värvilahenduste poolest veel tagasihoidlikud näited ratastest. Ülemine teadagi miks pildistatud.

Jah, selle lühikese reisi ajal me ei tutvunud niivõrd Tokyoga ning polnud mingid tavalised turistid, kuid reis oli seda ootamist väärt sootuks teiste emotsioonide tõttu.