Tola

Enne kui nädalatagused sündmused ununevad, tuleks need kiiremas korras kirja panna. Alustagem möödunud reedest, mil oli koolis järjekordne lastevanemate päev, demo-tund ja lastevanemate üldkoosolek. Eelmisel korral ma käisin koolis vaatamas, mida lapsed esimese klassi lõpuks oskavad ning kuidas on teadmis kasutavad, nüüd siis esinesid uuesti esimese klassi omad, kuid alles "algajad". Koolis oli esimene nädal üks reeglite õppimise aeg, tutvuti koolimaja erinevate ruumidega, harjutati viisakusväljendeid ja riviskäiku. Demo-tundki ei saanud seetõttu sisaldada peast arvutamist või hiraganade ilukirja. Lapsed olid eelnevalt omale selgeks teinud koolimaja plaani ning joonistanud pildi oma lemmikruumist. Tristani lemmikruum on konkurentsitult raamatukogu. Eelkõige vist ikka põnevate raamatute tõttu, millest ta esialgu veel vaid pilte vaatab, mitte ei loe, aga ka seetõttu, et seal põrandal on üks hiiglama suur ja pehme tiiger. Niisiis saigi pildile selline loom, mille kohta jaapanlased ütlevad "tola". Tunni käigus astuti mitmekesi klassi ette ja näidati oma pilti ning öeldi, mis ruum ja miks meeldib. Tristani lugu saab kuulata siit. Üldiselt tundub, et taas esimesse klassi minek on poisile hästi mõjunud. Kooliminek hommikul on rõõmus, ma ei pea teda saatma kooli väravani, vaid pööran ülikooli poole juba varakult ära. Koolist tuleb ta koju üksi. Lisaks sellele, et ta pidavat tunnis aktiivselt kaasa tegema ja nooremaid juba õpetama, on suurim edasiminek söömine. Mul tekkis pärast esimest koolilõunaga päeva kerge kahtlus, et kas ikka poiss kodus mulle õiget juttu räägib, et sõi kogu toidu ära, vaid miso suppi veel eriti ei tahtnud. Tuleb aga välja, et tõepoolest sõi ja küsis kala juurde, kuid nii head kraami teiseks portsuks paraku ei jagunud.

Pildil on tola ja kanjides on ka midagi kirjutatud, aga see vist tähendab mingit putukat.

Pärast esinemist jätkus lastel tavaline koolipäev, kuid lapsevanemad pidid minema koosolekule. Algul oli saalis üldkoosolek, peeti kõnesid ja jagati mingeid ülesandeid ning tutvustati kooli uusi õpetajaid. Tunnistan - aktiivselt sellest osa ei võtnud, vaid lugesin omi asju. Siis aga lükati toolid kokku ja istuti rühmadesse maha. Kuna rühmajuhid hoidsid üleval klassinumbreid, siis pidasin viisakamaks kui ka 1/1 klassi juurde lähen. Rühma liidriks oli sokutatud üks lapsevanem ühest teisest klassist, kes oskas inglise keelt (ta abikaas on šveitslane ja ma põgusalt tean teda). Mind valgustati juba enne koosolekut ülesannete osas, mida jagama hakatakse. Arvati, et ega mina ei peaks midagi tegema, kuid jube tobe oleks olnud seal ringis istudes lihtsalt naeratada ja välismaalasest erand olla. Enamus emasid panid ennast kirja augustikuisele koristamisele, mil kogu kool väidetavalt läikima lüüakse. Mulle pakuti, et ma võiks siis telki üles panna. Mis mõttes telki? Kusagil septembris toimub suur spordipäev ja siis on vaja üks suur telk püsti panna ning oktoobris on mingi laadapäev ja seal ka telki (või telke?) vaja. Olgu siis pealegi. Panin ennast kirja. Pärast sain aplausi osaliseks kui enda ja lapse nime hiraganades ja katakanades kirja panin.

Nädalavahetus oli meil üsna aktiivne ning puhkus ja magamist ette nähtud ei olnud. Kuna siin tulevad lapsed iga päev (!) hunnikus reklaamlehtedega koju, siis sattusime reklaamiohvriks. See reklaami kojukandmine on ikka jube tegelikult küll. Kolm A4 paberilehte mingi näituse, kino, mõne muu ürituse või poe reklaamiga on alati kotis, kui mitte rohkem. Enamasti ma viskan need paberid ära, kuid neljapäeval jäi üks neist silma. Ehime piirkonna teadusmuuseumis on mingi uus allvee näitus. Käisime ära. Muuseum asub pisikeses Saijo linnas  tunnise rongisõidu kaugusel. Kuna ükski buss rongijaamast muuseumi juurde sel hetkel ei viinud (distants u 7 km), siis tuli võtta takso. Kuidagi õnnestus meil taksojuhiga terve tee vestelda ning onu andis oma telefoninumbri, et kui koju rongijaama tagasi tahame, siis helistagu. Muuseum oli lahe. Ikka kohe väga. Suur muidugi ja seetõttu omajagu väsitav. Kusjuures see allvee rändnäitus, mille pärast me sinna tegelikult läksime ei olnudki oma pisikese allveelaevaga päris see, mida ootasime. Õhtu oli käes ja väikelinna üksikud linnaliinibussid olid oma sõidud lõpetanud. Palusin muuseumi kassa-piigal meie taksojuhile helistada ning onu tuligi meile järgi ning viis rongijaama. Ja mitte ainult. Kuna onul on vist rongigraafik peas, siis ta teadis täpselt, et meil on 40 minutit vaja aega surnuks lüüa. Seega juhatas ta meid pisikesse turismikeskusesse pisikest näitust vaatama. Sada korda parem tegevus kui lihtsalt rongijaamas passimine või linnas lonkimine. Tristan ütles, et tema arvamus Jaapani taksojuhtidest muutus. Ma nüüd ei tea, et ta oleks muidugi jube palju siin taksodega sõitnud, kuid tal on loomulikult õigus oma arvamusele.

 Saijo teadusmuuseumis uurimas.

Ei piisanud meil nädalavahetusel muuseumist. Matsuyamas olid merepäevad ning meil oli vaja minna pühapäeval laevu vaatama. Mõni pilt siin pildipangas. Sadamasse oli väljanäitusele toodud üks hiiglaslik õppepurjekas ja sõjalaev. Sõjalaeva juures oli maa peal ka maismaa sõjatehnika kohal. Tristanile see muidugi meeldis. Sai kõike näpuga katsuda ja proovida ning sõdurid olid lahked juhendama. Selleks et aga laevale saada tuli enne seista kilomeetripikkune järjekord (2 laeva, järelikult 2 korda). Eks ma ikka liialdan selle pikkuse osas, kuid oli ikka küll pikk. Õnneks liikus kiiresti.

Peab veel kasvama. Samas juba kasvab ka, püksid on kukekad.

Mune ikka värvisime ka. Pisut üksluised värvidelt, kuid tähtis on värvimisrõõm (kõik olid enne ikka valged munad - ka see ühtlaselt pruun:)).

Homme sõidame Nagoyasse. Seal üks väike konverents, mille tarbeks olen siin viimastel päevadel koos eestipoolsete kolleegidega ettekannet koostanud. Täna printisingi uhkelt läikivale paberile postri välja - ülikoolis on koridori peal lihtsal üks tore postriprinter. Ei mingit koopiakeskuse vahet jooksmist. Nagoyasse läheme rongiga. Saab küll olema pikk sõit, kuid siis Tristan näeb ja saab tunda paljuräägitud kiirrongi ära. Tagasi lendame esmaspäeva õhtul. Kusjuures, ülikoolis komandeeringu avaldust tehes pidin kirjutama (st sekretär kirjutas) põhjenduse, et miks lähen rongiga. Nimelt asub Nagoya just parasjagu nii kaugel, et ülikooli reeglid näevad ette, et sinna tuleb lennata. Ja see ei loe, et rong on odavam ja ma olen nõus pikema sõiduajaga. Aga eks neid kummalisi reegleid ole igal pool. Kuid kuidagi tunduvad need teise maa omad aga eriti imelikud.