Enne kui ma hakkan sussidest rääkima teen ühe ülestunnistuse. Sain täna politsei käest hoiatuse. Ma rikkusin liikluseeskirju. Asi algas kõik sellest, et ma läksin ülikooli lähedal olevasse panka haigekassa makset tegema. Esialgu pani pangaonu just minu nina all uksed lukku (ma rumal ei arvanud, et pangad kella kolmeni lahti on), kuid nähes, et ukse taga eeldatavasti väljamaa kodanik on, siis ei tihanud viisakas onu mind ukse taha jätta ning sain telleri abiga makse tehtud. Astun siis mina pangast välja ja otsin lähimat ülekägurada. Fikseerisin ülekäiguraja. Sõitsin selle poole kitsal käigurajal (kitsamat sorti tänavatel ei ole korrektset kõnniteed) tasakesi autodele vastu (ikka väga ilusti tee ääres, mitte autodel mõeldud asfaldil) ja ühel hetkel peatus mu ees kolm minu arvates ikka väga vinget politseimotikat. Minu pärast? Jah! Tädipolitsei vaatas otsa ja küsis kenasti jaapani keeles, kas ma jaapani keelt oskan. Ei valetanud. Tema jälle eriti inglise keelt ei osanud, aga võttis esmalt infovoldiku välja, mille mõistmiseks pole vaja kumbagi keelt osata. Selles olid ilusad pildid ja näidatud, et rattur peab sõites kasutama sõidutee vasakut poolt ja kui kõnnib ratas käekõrval, siis paremat poolt. Ma muidugi teadsin seda varem ka. Siis kirjutas tädi üles mu nime ja ratta registreerimisnumbri, andis kviitungi ühe poole mulle. Nii palju ma meie kommunikatsioonist sain ikka aru, et ma midagi maksma ei pea, et see oli hoiatus. Ma lubasin, et enam nii ei tee. Selles samas kohas panid teised kaks politseid liikluse kinni ja lasid mul minna teisele poole (st õigele poole) teed. Ülekäigu rada oli nii umbes 50 m eemal. Läksin tööle tagasi, võtsin kapsist oma sussid, et mitte erineda, et käituda nii nagu kõik siin majas teevad. Siseruumides käiakse sussidega. Vähemalt selles hoones, kus mina töötan.
Minu esimene kokkupuude sussiteemaga oli Maret Nukke raamatust "Minu Jaapan", järgmine kord juba siis, kui ise aasta eest Jaapanis käisin ja nüüd. Varem ma juba teadsin, et enne tualettruumi minemist vahetatakse sussid ära, juhul kui enne olid sussid jalas või siis kui susse ei olnud, siis kindlasti pannakse ukse juures vastavad sussid jalga. Näiteks sellised, mis internetist võetud pildil.
Minu esimene kokkupuude sussiteemaga oli Maret Nukke raamatust "Minu Jaapan", järgmine kord juba siis, kui ise aasta eest Jaapanis käisin ja nüüd. Varem ma juba teadsin, et enne tualettruumi minemist vahetatakse sussid ära, juhul kui enne olid sussid jalas või siis kui susse ei olnud, siis kindlasti pannakse ukse juures vastavad sussid jalga. Näiteks sellised, mis internetist võetud pildil.
Aga poes müüakse igasuguseid. Ülikooli naiste wc ukse taga on kolm paari selliseid kummist roosasid ja meest ukse taha pruunid. Samas tuleb täheldada, et ega neid nüüd kõik ka ei kasuta või on siis nii suur kiire tualetti minekuga, et ei jõua. Ma muidugi ei pea valvet ukse peal.
Milline on vetsussusside lugu? Siinne elu käib küllalki palju põrandal või siis põranda lähedal - istutakse maas mattidel, magatakse maas, süüakse madala laua taga (paljud kodud on muidugi muutunud läänelikumaks ja neis on kõrged lauad ja voodid). Seetõttu tuleb hoida põrand puhtana. Väga puhtana. Kuna tualettruum ei pruugi kõige puhtam koht olla, siis on selle ruumi tarbeks oma sussid ja mujal nendega ei käida.
Siseruumides käiakse enamasti sussides. Tihti sellistes pehmetes ja karvastes või sarnasetes madalates nagu Eestiski mõnes kodus tavaks, aga ka ameerikapäraselt crocsides. Minu esimene sussi-viga siia tulles oli, kui esimese sammu oma korterisse astusin. Ukse juures on mul nii u 70*100 cm kiviplaadike, edasi tuleb väike aste (tüüpiline kõikidele kodudele) ja siis algab nö kodupõrand (mul siis köögipõrand). Mul oli hiiglaslik seljakott seljas ja tahtsin sellest lahti saada ja mulle tundus jube ebaviisakas, et ma ukerdan oma seljakotiga ees ajal, mil teised ukse taga ootavad. Astusin sammu köögipõrandale, et kott seljast visata. Mick hüüdis: "No, no, no!". Mis siis nüüd? Ja maakler tegutses kiiresti ning võttis kotist korteri jaoks ettenähtud kahest sussipaarist ühe välja ja ulatas mulle. Nii ma siis ukerdasin saapad jalast, sussid jalga ja seljakott seljast. Seega sussid on kodus tähtsad ja saabastega astud vaid ukse juures oleval kiviplaadil. Lisaks tuleb välisjalanõud "parkida" ukse juurde kenasti rivvi ninad ukse poole vaatamas.
Sussid on tähtsad ka ülikoolis. Mitte just nendes hoonetes, kus on suured auditooriumid, kuid sellistes majades (k.a. CMES), kus tihedat õppetööd ei toimu, vaid tehakse teadust. Välisukse juures on sellised väikesed kapikesed ja riiulid. Suurematel ninadel (mina kaasaarvatud) on nimelised kapid - tuled tööle, paned saapad kappi (pika säärega saapad sinna kappi küll ei mahu) ja võtad kapist isiklikud sussid ja paned jalga. Mul on sellised soojad, sest karvased - madala vererõhuga artriidihaigel hea, et jalad soojas. Lisaks on minul villased sokid ka jalas. Ja siis minnakse alt fuajeest jalgu lohistades oma tuppa. Jalgu siin tõesti paljud ei jaksa tõsta. See vist tuleb ajast, mil käidi selliste puust kobakate varbavahe moodi plätudega.
Milline on vetsussusside lugu? Siinne elu käib küllalki palju põrandal või siis põranda lähedal - istutakse maas mattidel, magatakse maas, süüakse madala laua taga (paljud kodud on muidugi muutunud läänelikumaks ja neis on kõrged lauad ja voodid). Seetõttu tuleb hoida põrand puhtana. Väga puhtana. Kuna tualettruum ei pruugi kõige puhtam koht olla, siis on selle ruumi tarbeks oma sussid ja mujal nendega ei käida.
Siseruumides käiakse enamasti sussides. Tihti sellistes pehmetes ja karvastes või sarnasetes madalates nagu Eestiski mõnes kodus tavaks, aga ka ameerikapäraselt crocsides. Minu esimene sussi-viga siia tulles oli, kui esimese sammu oma korterisse astusin. Ukse juures on mul nii u 70*100 cm kiviplaadike, edasi tuleb väike aste (tüüpiline kõikidele kodudele) ja siis algab nö kodupõrand (mul siis köögipõrand). Mul oli hiiglaslik seljakott seljas ja tahtsin sellest lahti saada ja mulle tundus jube ebaviisakas, et ma ukerdan oma seljakotiga ees ajal, mil teised ukse taga ootavad. Astusin sammu köögipõrandale, et kott seljast visata. Mick hüüdis: "No, no, no!". Mis siis nüüd? Ja maakler tegutses kiiresti ning võttis kotist korteri jaoks ettenähtud kahest sussipaarist ühe välja ja ulatas mulle. Nii ma siis ukerdasin saapad jalast, sussid jalga ja seljakott seljast. Seega sussid on kodus tähtsad ja saabastega astud vaid ukse juures oleval kiviplaadil. Lisaks tuleb välisjalanõud "parkida" ukse juurde kenasti rivvi ninad ukse poole vaatamas.
Sussid on tähtsad ka ülikoolis. Mitte just nendes hoonetes, kus on suured auditooriumid, kuid sellistes majades (k.a. CMES), kus tihedat õppetööd ei toimu, vaid tehakse teadust. Välisukse juures on sellised väikesed kapikesed ja riiulid. Suurematel ninadel (mina kaasaarvatud) on nimelised kapid - tuled tööle, paned saapad kappi (pika säärega saapad sinna kappi küll ei mahu) ja võtad kapist isiklikud sussid ja paned jalga. Mul on sellised soojad, sest karvased - madala vererõhuga artriidihaigel hea, et jalad soojas. Lisaks on minul villased sokid ka jalas. Ja siis minnakse alt fuajeest jalgu lohistades oma tuppa. Jalgu siin tõesti paljud ei jaksa tõsta. See vist tuleb ajast, mil käidi selliste puust kobakate varbavahe moodi plätudega.
1 kommentaar:
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõte või koolis olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalal.
Postita kommentaar