Esimese advendi kohta harjumatult soe (nii umbes 13-14 C) ja sompus ilm. Sajab ja sajab ning tundub, et sel sajul lõppu ei näi tulevat. Mu tänase päeva plaanid korraks toast väljas käia, tuleb vist pisut ümber korraldada ning tubasemate tegevustega tegeleda. Niikuinii on vaja katsetada, kuidas pesumasin töötab ning taaskord riiskeedumasin tööle panna lisaks veel mõningaid kirjatöid lõpetada.
Jõuluaja ootus näib siin pisut harjumatuna. Esiteks siinse kliima pärast ja teiseks, et justkui ei seosta seda budistliku kombestikuga. Juba lennujaamades olid jõulukuused ja hiiglaslikud jõuluvanad ning Matsuyama enamikus poodides kedratakse täpselt samasugust jõululaulude plaati. Laul "I am dreaming of a white Christmas" on siin täitsa õigel kohal, sest valgeid jõule siin mägede vahel nähtud peaagu et polegi. Seega saab neist vaid unistada. Põhja pool, näiteks Hokkaido saarel on valged jõulud muidugi täitsa loomulik nähtus. Telekast tuleb ka lääneliku tooniga jõuluvärki. Näiteks näidatakse erinevate linnade jõulukaunistusi ja siis stuudiopublik kommenteerib. Kuna jõulud on siin rohkem sünnipäeva tähenduses (Jeesuse sünnipäev), siis on müügiartikkel nr 1 tort. Ikka selline suur ja uhke ja kreemine. Juba praegu võib hakata tellima, et ikka kindel olla, et 23. detsembril tort olemas oleks. Ja parem oleks, kui sel tordil veel südamed ka peal oleks, sest jõuludel on natuke valentinipäeva alatoon. Ma ei ole veel endale torti tellinud. Võib ju juhtuda, et teen ise, kui aimu saan, milliseid koostisosi poest osta.
Nüüdseks olen juba nädalake ja mõni päev siin olnud ja toimetanud. Hakkab juba kujunema. See muidugi ei tähenda, et elu rööbastel oleks ja mina elan sujuvat rutiinset elu. Kaugel sellest. On veel mustmiljon toimetust. Lähiajal (homme ehk) teen mobiililepingu ära. Olen siin vapralt üksi mobiilifirmades käinud ja püüdnud selgeks teha, mida ma soovin ning teenindajad on ülipüüdlikult püüdnud minu küsimustele vastata. Ma ei ole nüüd päris kindel, kas me oleme teineteist täielikult mõistnud, kuid ma usun, et põhimõtetest olen ma aru saanud. Lisaks tuleb veel selle aasta sees Tristaniga seotud dokumendid korda saada - ravikindlustus, elamisluba, koolipaberid. Kool alga siin pärast pühasid 8. jaanuaril. Lastel on siin isegi päris pikk vaheaeg, kuid emmed-issid saavad endale jõulude ja uue aasta pidustustega seoses lubada vaid kaks ametlikku pühade päeva - 23. detsember ja 1. jaanuar.
Selle nädala bürokraatia tipp-päev oli kindlasti esmaspäev. Linnavalitsuses käisime kaks korda, pangas saime kõik toimetused korraga tehtud ning korteriga seotud toimetustest ma juba rääkisin. Linnavalitsuses oli ühe pisikese laua juures silt, et seal tegeletakse välismaalastega. Võtsime sappa. Tuli meelde kunagine elu Kreekas, kus välismaalaste politsei ei osanud inglise keelt. Esialgu täitis mu tõlk blankette. Mina vaid noogutasin. Esimese korraga läks kogu protseduur äärmiselt lihtsalt - fikseeriti mu tulek Matsuyamasse ja anti igasugused brožüürid tutvumiseks kaasa. Sh ka prügiveokalender - see on eluoluline värviline plakat kõikide Matsuyama elanike jaoks, sest erinevat liiki prügi kogumine toimub vaid väga kindlatel päevadel ning need, kes sellest kinni ei pea teevad suure kuriteo. Jõuan seda teemat siin raudselt veel lahata. Lisaks anti mulle tervituseks Dogo onseni (see on kindluse kõrval linna üheks suureks uhkuseks - suur ja uhke spaa) ühe korra vabapääse. Tallinn võiks ju ka uusi kodanikke tervitada näiteks Raua tänava sauna piletiga.
Järgmiseks oli vaja avada pangaarve. Ega ma suurt ju ei tea Jaapani pangandusest. Olin eelnevalt küsinud siinkäinutelt soovitusi, et millist panka valida, kuid samad pangad ei pruugi olla nö põhi pangad kõigis Jaapani piirkondades. Läksime väidetavalt piirkonna parimasse panka. Nüüd juba täitsin mõned blanketid ise. Siis tuli natuke oodata, siis täitsin järgmised paberid. Sain kaardi ja hoiuraamatu. Ma muidugi naiivsena arvasin, et selle kaardiga saan ma hakata nüüd poes maksma. Tutkit! Selle kaardiga lähed poes või pangas oleva masina juurde ja võtad raha välja. Kindlasti ei tohi pärast unustada masinasse ka hoiuraamat sisestada, kuhu kirjutatakse (st masin trükib) kenasti sisse, et palju võtsid ja palju raha su arvel alles jäi. Sama masinaga saad teha ka ülekandeid. Netipank on siin pisut haruldane ning kui sellest rääkida, siis lähevad paljudel jaapanlastel ka silmad ümmarguseks. Samas, väidetavalt mõnel pangal ikka on netipank ning lausa inglisekeelne. Kuid et saada poes kehtivat kaarti või veel hullem krediitkaarti, siis tuleks veel palju asju teha. Hetkel jätsin asja sinnapaika ning püüan sularaha väljavõtmisega hakkama saada ning vajadusel arveid ka maksta. Üüri hakkan küll kontori maksmas käima.
Kuna oli aga vaja ka liituda riikliku ravikindlustussüsteemiga, siis tuli taas minna linnavalitsusse. Nüüd oli juba natuke rohkem sagimist ja segadust. Keegi ei teadnud, kas minu eest maksab maksu tööandja või tuleb mul see igakuiselt ise maksta. Mul oli siiski aimdus, et ma pean seda ikka ise tegema. Nii oligi. Hakkan maksma nii umbes 10.- euri kuus. Seda summat arvutatakse mingi udupeene valemi alusel ning kuna mina tegelikult justkui palka ei saa, vaid mulle maksab stipendiumi Jaapani valitsus, siis on mu kindlustusmakse ka väikseim.
Juba Eestis olles võtsin plaaniks kindlasti jalgratas osta. Siin on jalgratas väga oluline transpordivahend. Lausa Kopenhageni sarnaseid ummikuid pole, kuid tänavapildis mängivad ratturid ikka kordades olulisemat rolli kui Tallinnas. Ma võtsin plaani, et ostan kasutatud ratta. Ei näinud mõtet, et peaks uue ja uhke ostma. Käsin poes kahe tütarlapse ja ühe noormehega, kes tulid mulle tõlgiks ja abilisteks. Viimane neist pidi olema rataste osas spets ja ise rattasporti tegema. Kui ma enne üksi poes käisin, siis oli seal üks ilus kuldne ratas, aga kui juba ostmisplaaniga kohale läksime, siis oli see ratas läinud. Koos valisime siis ühe halli välja. Siin on enamus teise-ringi rattaid hallid. Vanad rattad lastakse lihtsalt halli värviga üle. Tüdrukud muidugi pakkusid mulle teist ratast ja kui ma küsisin, et miks, siis vastati, et tollel on ees suurem korv. Korvi olemasolu on tähtis. See peab olema, ilma selleta on pea võimatu ratast leida. Lisaks on tähtsal kohal ka sadul, mis meile näib stiilse retrosadulana. Aga jällegi, peaaegu kõigil on sellised sadulad. Lisaks on see sadul enamasti kõige madalamas asendi. Mul on hea parklas, kus on kümneid ja kümneid rattaid, enda oma ära tunda - minu ratta sadul on kõige kõrgem. Mina küll ei kannata jalad nii kõveras sõita nagu nemad siin teevad. Isegi pikad mehed.
Nüüd on mul olemas ratas ja linn veel rohkem peo peal, ma veel pole väga pikke rännakuid teinud, kuid küll ma jõuan.
Töine nädal sai lõpetatud laupäevase spordipäevaga ja peoga, mis korraldati osakonna (siin nad nimetavad seda laboriks) uute liikmete vastuvõtuks. Osakonna juhataja on suur pesapalli fänn ja siis me mängisimegi väheke lihtsamate reeglitega softball' i. Need reeglid võivad küll lihtsamad olla, aga mitmed nüansid jäid mulle ikka arusaamtuks. Ma arvan, et elu esimese mänguna kukkus see mul päris kenasti välja. Mu mõned kiired spurdid ja isegi mõned kurikaga pallile pihtasaamised tõid meeskonnale mõnedki punktid. Päris põnev ja nüüd on natuke jalad haiged. Vaata pilte siit.
Õhtune pidu kestis täpselt kella kuuest kella üheksani ülikoolis. Söök tehti kohapeal ja seda oli paju. Söögitegemise eest vastutasid enamasti nooremad tudengi ning see näis välja mõnusalt kodune. Ma ei anna pead, et tean täpselt, mida ma kõike sõin, aga seal oli erinevat tofut, vetikaid, juurikaid, kananahka ja kala, muna, magustoiduks oli kartulipuding(!). Joogiks oli õlu, tee ja mingi hapupiimalaadne magus jook. Ma enda väikest Teele kingitud "Viru valge" pudelit kaasa ei võtnud - see mul rohkem mustadeks päevadeks ja kompressiks. Kuna ma enamasti söön kõike, siis mina küll nälga ei jäänud ning kõht sai marutäis.
Nädalale ring peale tehtud. Liiga pikk jutt pole ka hea. Siin tuleb paus.
Ilusat jõuluaja algust!
PS Kes kirjutasid meie postiaadressi blogi alguspäevadel üles ja teil on hirmus suur tahtmine meile jõuluks postkaart saata;), siis olge paid ja vaadake üle, et korterinumber ikka õige oleks. Mitte 203. Õige on 503!
Jõuluaja ootus näib siin pisut harjumatuna. Esiteks siinse kliima pärast ja teiseks, et justkui ei seosta seda budistliku kombestikuga. Juba lennujaamades olid jõulukuused ja hiiglaslikud jõuluvanad ning Matsuyama enamikus poodides kedratakse täpselt samasugust jõululaulude plaati. Laul "I am dreaming of a white Christmas" on siin täitsa õigel kohal, sest valgeid jõule siin mägede vahel nähtud peaagu et polegi. Seega saab neist vaid unistada. Põhja pool, näiteks Hokkaido saarel on valged jõulud muidugi täitsa loomulik nähtus. Telekast tuleb ka lääneliku tooniga jõuluvärki. Näiteks näidatakse erinevate linnade jõulukaunistusi ja siis stuudiopublik kommenteerib. Kuna jõulud on siin rohkem sünnipäeva tähenduses (Jeesuse sünnipäev), siis on müügiartikkel nr 1 tort. Ikka selline suur ja uhke ja kreemine. Juba praegu võib hakata tellima, et ikka kindel olla, et 23. detsembril tort olemas oleks. Ja parem oleks, kui sel tordil veel südamed ka peal oleks, sest jõuludel on natuke valentinipäeva alatoon. Ma ei ole veel endale torti tellinud. Võib ju juhtuda, et teen ise, kui aimu saan, milliseid koostisosi poest osta.
Nüüdseks olen juba nädalake ja mõni päev siin olnud ja toimetanud. Hakkab juba kujunema. See muidugi ei tähenda, et elu rööbastel oleks ja mina elan sujuvat rutiinset elu. Kaugel sellest. On veel mustmiljon toimetust. Lähiajal (homme ehk) teen mobiililepingu ära. Olen siin vapralt üksi mobiilifirmades käinud ja püüdnud selgeks teha, mida ma soovin ning teenindajad on ülipüüdlikult püüdnud minu küsimustele vastata. Ma ei ole nüüd päris kindel, kas me oleme teineteist täielikult mõistnud, kuid ma usun, et põhimõtetest olen ma aru saanud. Lisaks tuleb veel selle aasta sees Tristaniga seotud dokumendid korda saada - ravikindlustus, elamisluba, koolipaberid. Kool alga siin pärast pühasid 8. jaanuaril. Lastel on siin isegi päris pikk vaheaeg, kuid emmed-issid saavad endale jõulude ja uue aasta pidustustega seoses lubada vaid kaks ametlikku pühade päeva - 23. detsember ja 1. jaanuar.
Selle nädala bürokraatia tipp-päev oli kindlasti esmaspäev. Linnavalitsuses käisime kaks korda, pangas saime kõik toimetused korraga tehtud ning korteriga seotud toimetustest ma juba rääkisin. Linnavalitsuses oli ühe pisikese laua juures silt, et seal tegeletakse välismaalastega. Võtsime sappa. Tuli meelde kunagine elu Kreekas, kus välismaalaste politsei ei osanud inglise keelt. Esialgu täitis mu tõlk blankette. Mina vaid noogutasin. Esimese korraga läks kogu protseduur äärmiselt lihtsalt - fikseeriti mu tulek Matsuyamasse ja anti igasugused brožüürid tutvumiseks kaasa. Sh ka prügiveokalender - see on eluoluline värviline plakat kõikide Matsuyama elanike jaoks, sest erinevat liiki prügi kogumine toimub vaid väga kindlatel päevadel ning need, kes sellest kinni ei pea teevad suure kuriteo. Jõuan seda teemat siin raudselt veel lahata. Lisaks anti mulle tervituseks Dogo onseni (see on kindluse kõrval linna üheks suureks uhkuseks - suur ja uhke spaa) ühe korra vabapääse. Tallinn võiks ju ka uusi kodanikke tervitada näiteks Raua tänava sauna piletiga.
Järgmiseks oli vaja avada pangaarve. Ega ma suurt ju ei tea Jaapani pangandusest. Olin eelnevalt küsinud siinkäinutelt soovitusi, et millist panka valida, kuid samad pangad ei pruugi olla nö põhi pangad kõigis Jaapani piirkondades. Läksime väidetavalt piirkonna parimasse panka. Nüüd juba täitsin mõned blanketid ise. Siis tuli natuke oodata, siis täitsin järgmised paberid. Sain kaardi ja hoiuraamatu. Ma muidugi naiivsena arvasin, et selle kaardiga saan ma hakata nüüd poes maksma. Tutkit! Selle kaardiga lähed poes või pangas oleva masina juurde ja võtad raha välja. Kindlasti ei tohi pärast unustada masinasse ka hoiuraamat sisestada, kuhu kirjutatakse (st masin trükib) kenasti sisse, et palju võtsid ja palju raha su arvel alles jäi. Sama masinaga saad teha ka ülekandeid. Netipank on siin pisut haruldane ning kui sellest rääkida, siis lähevad paljudel jaapanlastel ka silmad ümmarguseks. Samas, väidetavalt mõnel pangal ikka on netipank ning lausa inglisekeelne. Kuid et saada poes kehtivat kaarti või veel hullem krediitkaarti, siis tuleks veel palju asju teha. Hetkel jätsin asja sinnapaika ning püüan sularaha väljavõtmisega hakkama saada ning vajadusel arveid ka maksta. Üüri hakkan küll kontori maksmas käima.
Kuna oli aga vaja ka liituda riikliku ravikindlustussüsteemiga, siis tuli taas minna linnavalitsusse. Nüüd oli juba natuke rohkem sagimist ja segadust. Keegi ei teadnud, kas minu eest maksab maksu tööandja või tuleb mul see igakuiselt ise maksta. Mul oli siiski aimdus, et ma pean seda ikka ise tegema. Nii oligi. Hakkan maksma nii umbes 10.- euri kuus. Seda summat arvutatakse mingi udupeene valemi alusel ning kuna mina tegelikult justkui palka ei saa, vaid mulle maksab stipendiumi Jaapani valitsus, siis on mu kindlustusmakse ka väikseim.
Juba Eestis olles võtsin plaaniks kindlasti jalgratas osta. Siin on jalgratas väga oluline transpordivahend. Lausa Kopenhageni sarnaseid ummikuid pole, kuid tänavapildis mängivad ratturid ikka kordades olulisemat rolli kui Tallinnas. Ma võtsin plaani, et ostan kasutatud ratta. Ei näinud mõtet, et peaks uue ja uhke ostma. Käsin poes kahe tütarlapse ja ühe noormehega, kes tulid mulle tõlgiks ja abilisteks. Viimane neist pidi olema rataste osas spets ja ise rattasporti tegema. Kui ma enne üksi poes käisin, siis oli seal üks ilus kuldne ratas, aga kui juba ostmisplaaniga kohale läksime, siis oli see ratas läinud. Koos valisime siis ühe halli välja. Siin on enamus teise-ringi rattaid hallid. Vanad rattad lastakse lihtsalt halli värviga üle. Tüdrukud muidugi pakkusid mulle teist ratast ja kui ma küsisin, et miks, siis vastati, et tollel on ees suurem korv. Korvi olemasolu on tähtis. See peab olema, ilma selleta on pea võimatu ratast leida. Lisaks on tähtsal kohal ka sadul, mis meile näib stiilse retrosadulana. Aga jällegi, peaaegu kõigil on sellised sadulad. Lisaks on see sadul enamasti kõige madalamas asendi. Mul on hea parklas, kus on kümneid ja kümneid rattaid, enda oma ära tunda - minu ratta sadul on kõige kõrgem. Mina küll ei kannata jalad nii kõveras sõita nagu nemad siin teevad. Isegi pikad mehed.
Nüüd on mul olemas ratas ja linn veel rohkem peo peal, ma veel pole väga pikke rännakuid teinud, kuid küll ma jõuan.
Töine nädal sai lõpetatud laupäevase spordipäevaga ja peoga, mis korraldati osakonna (siin nad nimetavad seda laboriks) uute liikmete vastuvõtuks. Osakonna juhataja on suur pesapalli fänn ja siis me mängisimegi väheke lihtsamate reeglitega softball' i. Need reeglid võivad küll lihtsamad olla, aga mitmed nüansid jäid mulle ikka arusaamtuks. Ma arvan, et elu esimese mänguna kukkus see mul päris kenasti välja. Mu mõned kiired spurdid ja isegi mõned kurikaga pallile pihtasaamised tõid meeskonnale mõnedki punktid. Päris põnev ja nüüd on natuke jalad haiged. Vaata pilte siit.
Õhtune pidu kestis täpselt kella kuuest kella üheksani ülikoolis. Söök tehti kohapeal ja seda oli paju. Söögitegemise eest vastutasid enamasti nooremad tudengi ning see näis välja mõnusalt kodune. Ma ei anna pead, et tean täpselt, mida ma kõike sõin, aga seal oli erinevat tofut, vetikaid, juurikaid, kananahka ja kala, muna, magustoiduks oli kartulipuding(!). Joogiks oli õlu, tee ja mingi hapupiimalaadne magus jook. Ma enda väikest Teele kingitud "Viru valge" pudelit kaasa ei võtnud - see mul rohkem mustadeks päevadeks ja kompressiks. Kuna ma enamasti söön kõike, siis mina küll nälga ei jäänud ning kõht sai marutäis.
Nädalale ring peale tehtud. Liiga pikk jutt pole ka hea. Siin tuleb paus.
Ilusat jõuluaja algust!
PS Kes kirjutasid meie postiaadressi blogi alguspäevadel üles ja teil on hirmus suur tahtmine meile jõuluks postkaart saata;), siis olge paid ja vaadake üle, et korterinumber ikka õige oleks. Mitte 203. Õige on 503!
1 kommentaar:
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõte või koolis olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalal.
Postita kommentaar