neljapäev, 28. november 2013

Olete lahkesti külla palutud!

Ma elan üsna linna südames väikses ja vaikses kõrvaltänavas. Kui turistina tulles leiad üles kindluse juurde mineva köisraudtee tänava otsa, siis sealt minu juurde pole enam pikk tee.

Minu korteriotsingud algasid juba augustis. Nüüd tuleb ausalt üles tunnistada, et mina seda korterit tegelikult ei otsinud ega leidnud. Ütlesin vaid mõningad parameetrid, millist korterit tahan ning orienteeruva üürimakse. Minu siinsed vastuvõtjad tegid ära põhitöö. Esimesed välja valitud korterid olid umbes sama suured kui poolteist Mustamäe kööki. Mulle hästi ei meeldinud mõte, et elan, söön, magan, teen mõnikord tööd pisikeses voodiga köögis. Detsembrist aletes veel peaksime sellises elama mitmekesi. Tahtsin suuremat. Need, kes Tallinna mägedel elavad ja kurdavad, et ruumi on vähe, siis uskuge, teil on oluliselt rohkem ruumi kui täiesti tavalisel jaapani perel. Lõpuks anti teada, et mulle on välja valitud 30-ruudune korter, milles köök eraldi on, mitte magamistoa seina ääres. Saadeti korteri kohta interneti viide. Nali on aga selles, et siin on kombeks üürikortereid reklaamida maja välisfasaadi pildiga ning korteriplaaniga. Mina põrsast kotis ei osta! Korteriplaan ei ütle ju tegeliku sisu kohta midagi ja välispilt ammugi mitte. Vähemalt mitte mulle läänest tulnule. Küsisin korterist reaalseid pilte. Ma kujutan ette, milliste vabanduste saatel minu vastuvõtjad maakleri jutule läksid ning palusid hullu eurooplase jaoks võimalust korterit pildistada. Ja mina saingi korterit seespoolt näha ning andsin nõusoleku, et selle korteri ma võtan. Nojah, lõppkokkuvõttes ei saanud ma ikkagi seda korterid teisel korrusel, vaid viiendal, mis iseenesest on isegi parem - ilma liftita majas saab trenni teha ja vaade on ka vast parem. 

Küll on hea, et meil on olemas Google Maps ja Google Street View, sest juba enne tulekut jalutasin veebis oma tulevasel kodutänaval. 

Jah, korter oli küll broneeritud, kuid enne sissekolimist oli vaja sõlmida leping, maksta mõninga ettemaksud ja koristustasud. Viimane on selle eest, et kliendil on võimalik kenasti korda seatud korterisse kolida. Õnneks mingeid muid makse maksta ei tulnud. Infovoldikud Jaapani kohta hirmutavad, et erinevaid nö võtmetasusid võib siin palju olla ning seetõttu ka esimene sissemakse päris kopsakaks kujuneda.

Niisiis, selle nädala esmaspäeval, mil ma vabatahtliku tõlgiga mööda vihmast ja tuulist linna erinevates ametiasustustes asju ajamas käisime, oli ka kord kinnisvarabüroo käes. Et naeratus on rahvusvaheliselt aktsepteeritav keel, siis sellises keeles me maakleriga omavahel rääkisimegi. Tõlk tegi kogu ülejäänud töö. Vaatasin lepingu üle. Siinkohal tõepoolest vaatasin, sest mis ma muud oleks osanud teha. See oli ju jaapanikeelne. Ja nüüd ma tõesti ei tea, millistele lubadustele ma all kirjutasin ja lisaks veel ka oma sõrmejälje lisasin, kuid pärast raha maksmist anti mulle korterivõtmed ja sõidutati kohale ka. Kuigi ma oleks oma kodu juba ise ka üles leidnud. Aga ega hullu välsimaalast saa niimoodi üksi uude kohta minna. Mind tuli ju õpetada – kuidas avaneb postkast, töötab konditsioneer, pesumasin, riisikeedumasin, veesoojendaja, kuidas gaasipliiti tööle panna, nõuti, et kindlasti tuleb sussidega käia (sellest meeletust sussindusest ma veel kirjutan, kuid enne soovitan juba teemaga sissejuhatavalt tutvuda Maret Nukke raamatus “Minu Jaapan”) ja prügi sorteerida (ja sellest hullust teemast ma kirjutan varsti ka) ning veel mõni teine õpetussõna, mis mul enam meeles ei ole.

Uuuhhhh, minu kodu on siin, kus on mu kohver. Siin ma enan järgnevad kaks aastat. Pakkisin asjad lahti ja tunne on päris hea, ei ole kõle, ei ole külm. Eks ma keerasin muidugi kütte sisse ka. 


Selline vaade rõdult maja taha umbes lääne suunas.

 Ees vasakul paistab punase ristiga ülikooli haiglahoone. Selle taga on ka ülikooli teised hooned, kus ma töötan.

Vaade trepikoja rõdult maja ette.

Kodutänav. Maja on ees vasakul, roosakas-pruunide trepipiiretega. 


Vasakul vaade, kui astud välisuksest tuppa ning paremal pool pilt toa ukse juurest välisukse poole. Paremal olev hele uks on dušširuum, see valge uks ongi põhimõtteliselt duššikabiini uks. Vastas on köök. 


Köök. Gaasipliidil on väike kalaküpsetamiskohake ja mikrouuni saab kasutada ka küpsetamiseks kui päris ahju. 


Tere tulemast!

2 kommentaari:

Sandra ütles ...

Sul on nii hea, et saad kirjutada oma koduse aadressi ja panna üles pilte, kust on näha igast tehnikat, mida omad ja üldse igast infot paisata siia eesti keeles, sest ei tule ükski eesti keelt mõistev varas sind kohe seepeale rüüstama või kodus kuritarvitama :D

Liisa ütles ...

Eks see muidugi õige tähelepanek ole - aadress võiks ju kõigile arusaadav olla ja pildid juures, mis räägivad ise enda eest. Aga olgem ausad, millises kodus neid samu vidinaid pole ja üüberuhked need asjad pole. Hinnalisemad asjad on mujal.