Raporteerin

Täna on minu viies päev Jaapanis. Siiani on kõik sujunud ilma eriliste vahejuhtumiteta (sülitan kolm korda üle õla). Ma istun Jaapani kodu pisikese laua taga, joon kanget kohvi. Piima pole veel osta jõudnud. Mängib raadio R2.

Ega siiatulek nüüd valutu ei olnud. Kurb oli pigem. Aga ärevalt kurb. Lennujaamas oli pisut sahmimist. Aga nüüd ma võin hakata kursusi korraldama, kuidas pakkida kaks kohvrit nii, et mõlemad kaaluksid täpselt lubatud 23 kg. Lennupiletid maksab kursuse tellija, muus osas on kursus tasuta. Kuna ma olin kõik eluolulised asjad käsipagasisse pakkinud, siis oli see omajagu raske ja äratas ka piisavalt tähelepanu. Igaljuhul mu kotis oli miskit, mis andis kahtlase signaali. Ja nüüd pange kõrva taha tarkus – martsipan võib meenutada pommi. Filmivaatajad vast kujutavad ette. Hea, et ma ei pidanud ilusaid maiustuse pakikesi lahti võtma ja tolliametnike silme ees maitsma. Lubati lahkesti edasi minna. Üliuberiku lennukiga sai esimene lend edukalt tehtud ja sisseloetud konarlikus eesti keeles turvanõudeid kuulatud. Esimene linnuke kirjas. Veel polnud hilja tagasi pöörduda. Ostsin R-kioskist väiksemat sorti söögi ja lagritsa (enam ju tükk aega ei saa seda süüa) ning jäin väravas nr 33 mitmekümne väikese pilusilmaga ootama (andke mulle andeks selline väljendusviis). Lennukile. Lend. Nagoya. Nagoyasse jõudsime muidugi just siis, kui mul õnnestus lõpuks magama jääda. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis üks nõmadamaid üle kontinendi lende oli. Lihtsalt väsinult passimine. Nagoya lennujaamas oli mul rõõmsalt aega hommikul kella üheksast õhtul kella seitsmeni. Sain kohe piiri peal ID kaardi, lugesin läbi enam mitte nii värske Eesti Ekspressi, pikutasin niisama ja püüdsin kuulata instituudi igareedest seminari, mida ma muidugi eriti ei kuulnud ja ma ei teagi, kas viga oli ülekandes või lennujaama juhtmevabas netis. Ajal, mil ma oma „staapi“ ühe seinakontakti lähedale mingi reklaamposti alla üles seadsin, tulid minu juurde kaks politseiniku. Tutvustasid kenasti ja ütlesid, et küsitlevad turiste (kust nad üleüldse arvasid, et ma turist olen) ja tahavad teada, mis eesmärkidega ma tulnud olen. Seda kõike nad lugesid paberilt maha. Põhimõtteliselt nad inglise keelt ei osanud. Ma oleks ka minusugust hiiglasliku seljakotiga küsitlema läinud, kes sätib paika arvutit, püüab mobiili laadida ning järjepanu mässab kõrvaklappidega. Lõpuks küsisid passi ja seal on viisa peal ju uhkelt tiitel „Professor“. Ära sa ütle! Politseionud kohe teise suhtumisega ja hirmsasti tahtsid veel pärida, et kuhu ma siis teel olen oma tiitliga. Nii palju ikka ma jaapani keele tunnist mäletasin, et öelda, et Matsuyamasse lähen ja Ehime Ülikooli. Siis jätsid nad mind rahule. Mõneks ajaks. Mõned tunnid hiljem kui ma niisama ringi patseerisin, seisis üks neist mu ees ja päris, et kas ma ikka olin Soomest pärit. Vastasin, et Eestist. Ma ei tea, kas ta pani minu lähtekoha oma peas oleval kaardil paika, igaljuhul rohkem me enam ei kohtunud. Matsuyamasse lendasin lennukitäie meestega - pintsaklipslastega. Liialdan, neli naist oli peale minu veel, kuid kaks neist olid stjuardessid. Aga mu silmad olid raudselt kõige ümmargusemad. Nagoya-Matsuyama ots on paras tunnine sõit, mille kestel ei ole mõtet magama jääda, kuid mida ma siiski suurest väsimusest teha suutsin. Palusin läbi une – palun lendame natuke veel. Piloodini mu palved igaljuhul ei jõudnud. Ma muidugi palusin eesti keeles ka.

Matsuyama – väike kindluse ja onseniga linn. Mul olid vastas Mick ja Narumi ning nende üheksa-aastane tütar (kui tema nime siia kirjutan, siis teen seda raudselt valesti). Viisakusavaldused, tervitused, tutvustused. Tüdruku inglise keel on raudselt parem kui ta isa oma ja võibolla jääb kübeke alla tema ema keeleoskusest. Igaljuhul oli meil läbi õhtuse linna restorani poole sõites kena vestlus. Võibolla on natuke ohtliku piironna tõttu, võibolla lihtsalt lapse huvist, aga üheksaaastane küsis, mis mu veregrupp on. Ma ei saanud esiti arugi, mis ta küsis. Ütlesin siis, et AB-. Tema vastu: "Ooo, sul on väga haruldane veri siis". Mis ma oskan öelda, on jah haruldane. Ma loodan, et sellest toredast väikesest tüdrukust saab Tristanile sõber ja abiline. Üsna väsinuna läksime veel õhtust sööma ja siis ülikooli külalistemajja, kus ma enne oma Jaapani korterisse kolimist kolm päeva elasin. Ma sain voodisse vist südaöö paiku ning lootsin, et magan oma reisiväsimuse välja ning ärkan keset uut päeva, mitte hommikul kell seitse. Ärkasin ikkagi kell seitse. See on muidugi parem, kui ärgata kell viis nagu ma järgnevatel päevadel olen teinud. Kuid neist järgnevatest päevadest juba uues postituses.

Tallinna linnas liiguvad ringi seelikutriibumustriga bussid, ühele (võibolla ka mitmele) neist on peale kirjutatud umbes nii: „Veerevale kivile ei kasva sammal peale“. Ehk, et ma olen kohal – Jaapanis, Ehime prefektuuris, Matsuyamas – et edasi minna. Ega ma siia sammalduma ei tulnud.