Proloog

Alustame algusest. Või siis peaaegu algusest. Sel suvel, pärast üle kahe aasta panustamist saada järeldoktorantuuri koht kusagil laias maailmas, suutsin Tristani rõõmust hõiskama panna: "Me saame siis ju iga päev sushit süüa!". Mul õnnestus saada Japan Society for the Promotion of Science (JSPS) stipendium töötamaks pea kaks aastat Ehime Ülikoolis, Matsuyamas, Jaapanis. Visiitkaardile saab uhkelt kirja "Professor". Seda ei tasu nüüd meie konteksti koheselt ümber kantida, kuid see tähendab ikkagi, et tuleb teadust teha selle kõige tõsisemas mõttes ning uut ja põnevat ammutada nagu käsn. Selline töö siis. Selleks, et seda tööd teha, tuleb minna Jaapanisse. Selleks, et seda kõike korralikult, põhjalikult ning tulemuslikult teha, tuleb Jaapanis olla pea kaks aastat.

Plaanid on küll selleks, et jumalat naerma ajada, kuid, kes pärast naerab, naerab paremini. Minu egoistlik plaan näeb ette, et veedan need kaks aastat Jaapanis koos Tristaniga (7 a). Algul lähen mina Jaapanisse, st juba neljapäeval (21. novembril), elan ise sisse, sean kodu paika, püüan bürokraatia paika loksutada, Tristani kooli üle vaadata ning ise töises plaanis rööbastesse saada. Jõuluks tulevad Tristan ja Jaan järgi ning jaanuari lõpus lendab Jaan Eestimaale tagasi. Algab uus sisseelamine. Nii minul kui ka Tristanil. Õpime koos. Katsetame ja uurime. Loodetavasti kujuneb kõik kenasti - minul töö ülikoolis, Tristanil jaapanikeelses koolis ja meil koos. Küllap ka kojujäänutel kulgeb kõik just nii nagu vaja.

Selle kaheaastase perioodi jooksul plaanin korra ikka Eestisse käima tulla, et enda ja Tristani ning lähedaste igatsust leevendada. Realistina tunnistan, et juhul kui ma tunnen, et Tristaniga kahekesi välisriigis on ikkagi pisut keeruline, siis olen teise pool aega üksi kaugel maal. Hetkel usun, et ületamatuid olukordi pole, et sellest saab meie mõlema elu rikastav kogemus.

Ehimeelu.blogspot.com-st saab minu veebipäevik, kus leiab kajastust meie elu Ehime prefektuuris, Matsuyama linnas ja minu töö Ehime ülikoolis. Igapäevaseid sissekandeid ei tasu oodata ja loota, ei anna lubadusi, et kõik saab kajastatud, kuid püüan kirjutada, kui aeg lubab, nii tööst, Tristani koolist (jaapanikeelsest), reisidest, hakkamasaamisest, keeleõpingutest, maitseelamustest. Mõne aja pärast soovin siia lisada ka Tristani enda kirjanurga, kuid seda pean temaga veel läbi rääkima.

Kui kellelgi on midagi küsida, nõu anda, kommenteerida, siis andku aga tuld. 

See on avalik päevik minu isiklike mõtetega ja piltidega ning ma palun siinset mitte kuritarvitada.