Jälle kooli!

Lisaks sellele, et Jaapanis lõpeb kooliaasta märtsikuus ja uus algab kohe aprillis, on nende kahe kuu vahetumisega seotud ka majandusaasta lõpp ja algus, mis põhjustab kiireid aegu ja närvilist õhkkonda nii mitmeski ametkondades. Mina sain oma rahanatukesed kõik nulli. Ja olgem ausad ega nüüd suuri väljaminekuid ju tegelikult teha ei saanudki - arvuti ja sellega seotud vidinad, mõned laboritarbed ja kemikaalid, välitöövarustus, konverents Hiroshimas, (vaatlus)välitööd Kyushu saarel. Kulud välitöödele on justkui kõik tehtud, kuid reaalselt ju selle nimel tööd pole. Mis tegelikult ei tähenda, et tööd pole. On ikka. Aprilli lõpus on Nagoyas konverents ja selle ettekande nimel, mis tuleb ka artikliks vormida, töö käib. Lisaks olen oma elu pisut keeruliseks teinud ka sellega, et hommikuti käin natukesehaaval jaapani keelt õppimas. Tegemist on nn ellujäämiskursusega ja kestab aprilli lõpuni. Ma ei ütleks, et ma oleks seda hullu keelt õppides nii motiveeritud kui mullu, kuid ega mööda külge alla ei jookse ning ehk saab mõni asi selgemaks ja ma ei pea a´la postkontoris pakki saates mõtteis porisema, et teenindajal võiks ikka nii palju tarkust olla, et elementaarset inglise keelt osata. Töises plaanis on jälle tegeldud mõningase bürokraatiaga, õnneks mitte ülemäära - näiteks on vaja juba anda ülevaade Nagoyas toimuvast üritusest ja kuna algas uus õppeaasta, siis oli vaja uuesti taotleda e-maili aadressi. Viimase jaoks saadetakse töötajale .pdf fail, töötaja prindib selle välja ja täidab hulga lahtreid ja skännib sisse ja saadab it-mehele tagasi. Ja siis veel üks pettumus ka - neljapäeval pidi toimuma kolleegidega väike arutelu nn Journl Club stiilis, kuid see jäi ära. Teistel oli kiire. Nojah, mul oli tegelikult ka, kuid mina ei plaaninud seda ära jätta, sest mu mõte tekitada selline aruteluring oli just helgema tuleviku ja parem akadeemilise õhkonna loomise nimel. Tutkit.

Aga saagu siis kirjutatud milleski reaalsest - Tristan läks jälle kooli. Seega kaheksa kuu jooksul koges noormees juba kolmandat esimest koolipäeva. Otsus, kas Tristan võiks minna taas esimesse klassi või jätkata vanade olijatega ning minna teise klassi, ei olnud lihtne. Nüüd aga on noormees taas Shimizu kooli 1/1 klassi õpilane (siin ei ole 1A ja 1B, vaid on 1/1 ja 1/2). Kuna oli teada, et lapsel tuleb taas harjuda uute reeglitega, tutvuda uute lastega ning hakata taas vara tõusma, siis olin ma seesmiselt end ette valmistanud üleelamisteks. Asi sujus lihtsamalt ning olukorra tegi oluliselt sujuvamaks asjaolu, et jätkab õpetaja Mai-sensei. Ma ei tea, kes tema või meie eest kostis, kuid tema on üks õpetajatest, kes jätkab õpetamist Shimizu koolis. Päris mitmed õpetajad suunati haridusameti otsusega teistesse koolidesse, sh ka meile tuttav õppelajuhataja. Direktor jäi. Uutest inimestest on Tristanit toetamas noor ja tasane tugiõpetaja, kelle esialgne näoilme küll suurt tuge mulle ei andnud - jube hirmunud näoga oli ja Tristan tunnistas ka, et talle see tädi eriti ei meeldi. Tädi on aga tore ja juba meeldib ka Tristanile - hirmunud nägu on tal vist lihtsalt sünnipärane.

Esimene koolipäev oli pidulik, nagu Eestiski. Ma muidugi pole kindel, et Eestis emad end nii õide löövad - uhked kostüümid-kleidid, tugev meik, soengud. Ma olin nende kõrval nagu hall hiireke. Aktus oli range ja minuti pealt paika pandud. Tutvustati õpetajaid, kooli nõukogu, sõna võtsid värsked klassijuhatajad ja lapsevanemate esindaja. Väikestele ja värsketele esimese klassi lastele laulsid kuuendikud, kes on siin koolis kõige vanemad (ma vist varem olen maininud, et vanimad koolis on neljandikud). See oli ainuke nii umbes seitse minutit tunnist ajast, mil reaalselt päevakangelaste silmad särasid. Parim oli see, et kui oli aeg laulda Jaapani hümni, siis võite kümme korda arvata, kes laulis esimeste klasside lastest kaasa. Jah, Tristan oli ainuke värske koolilaps, kes kaasa laulis. Ma ei tea, kas ta päriselt ikka neid sõnu teab, kuid tema suu liikus küll äratuntavalt.

Uued klassikaaslased on aga pisikesed ja ujedad. Veel. Õnneks on neil iseendiga nii palju tegemist, et sellist tähelepanu kaasõpilaste poolt nagu Tristan sai jaanuaris nüüd ei ole. See vähendab oluliselt pingeid. Ainuke asi, mille üle Tristan esimesel nädala nurises, oli see, et uutele tutvustatakse kooli, räägitakse reeglitest ja näidatakse, kus WC asub. "Ma ju tean!". Esimene kehalise tund oli ka suur pettumus, sest nö uued lihtsalt harjutasid klassiruumis riiete vahetamist, riiete kokkupanemist ja rivistust. Ei mingit hüppenööriga hüppamist ega maratoni! Pettumus!

Esimesel koolipäeval ei pääsenud ma ka paberite täitmisest. Andsin vist üle kümne allkirja. Jumal teab, millele. Suur osa paberid moodustas sel korral tervist, aga olid igasugused teised lehed ka. Lisaks anti mulle teada, et järgmisel reedel on lastevanemate päev (ma pean kooli minema ja peaaegu terve päev seal olema), mil moodustatakse a´la esimeste klasside hoolekogu ja sinna kuuluvad kõik lapsevanemad ja kõigile lastevanematele jagatakse ülesanded. Täna küsisin Miho käest, et mis need ülesanded saavad olla. Näiteks käiakse koolivaheajal koolis suurpuhastust tegemas, kui on mingi spordivõistlus, siis aidatakse telke üles panna, valmistatakse mingeid abimaterjale. Mai-sensei arvas, et mulle midagi konkreetset ei anta, et kui tõesti vaja, siis palutakse appi. Minugi poolest. Veel üks uus asi - kooliaasta alguses külastab klassijuhataja kõiki lapsi nende kodudes, et näha, millistes tingimustes laps elab. Meile tullakse 30. aprill "külla". Peab vist koristamise peale mõtlema.

Esimesele koolipäevale lisas emotsioone ujumaskäik. Kuna kauaplaanitud ujulakülastus lükkus aina edasi ja saime eelmisel laupäeval suurima pettumuse osaliseks, sest 6 km läbi vihma rattaga veekeskusesse sõites avastasime, et see on võistluste tõttu suletud, siis nüüd oli ujumine täitsa õigel kohal. See oli hea. Ikka kohe väga hea. Muide tuleb tunnistada, et hiiglasliku ujula ja selle mitmete atraktsioonide 2h külastus maksis vähem kui Kalev spa hommikune tunnine ujumine. Sportlikule elule lisab tooni ka tänane karate tund. Tristan jäi esimese tunniga väga rahule ning loodetavasti hakkab ta oma energiat nüüd sinna suunama. Esialgu kord ja võibolla hiljem kaks korda nädalas.

Esialgu selline pildivalik. Kui mahti, siis laen ka ülejäänud pildid nii aktusest kui ka klassiruumis toimunust üles.