Wait, please!

Ostsin poest lahustava kohvi pakikesi, et tööl lõunal hea võtta. Kuigi ainuüksi mõte lahustuvast kohvist mulle eriti ei sümpatiseeri. Eks kodus siis teen endale head ja tummisemat. Täna siis tegin esimese kruusitäie lahustuvat. Pagan, see on ju suhkruga! Ma küll uurisin ja vaatasin neid erinevaid pakke, aga ei suutnud küll välja vaagida nende sisu. Paki peal olevad oad vaid andsid mulle signaali, et küllap see kohv ikka on. Kui keelt ei oska, siis võib palju juhtuda, õnneks suhkruga kohv on väike asi. Seega ma olen jätkuvalt veendunud, et keelt võiks ju ikka osata, kuid tänasest keeletestist ma osa ei saanud. Läksin kohale mitte just kõige tugevama tundega. Ma olin endale niivõrd kuivõrd hiraganade kõrval selgeks teinud ka kataganad püüdes neist tänavasilte lugedes isegi sõnu moodustada, kuid kõigi kolmeteistkümne peatüki grammatika omal käel õppimine, lisaks päris mitmesaja sõna (mitte ainult häälduse, vaid ka kirjapildi) selgeks tegemine ei olnud just just lihtne. Ma ei tea, kas mul oli näost näha, et mu sees oli tunne, et mitte halligi ei tea, kuid õpetaja pakkus mulle eelmiste tundide kodutöid ning võimalust mitte testi teha kui ma just tõepoolest ei taha väljakutset vastu võtta. Ei tahtnud. Ma arvan, et see oli päris õige otsus. Ma oleks klassiruumis vaid aega raisanaud, sest ka need, kes olid kohal käinud kõik tunnid ning räägivad seda kõverat keelt ütlesid, et lihtne see küll polnud. Seega lähen uuele katsele ja püüan olla jätkuvalt motiveeritud. Lohutab see, et ma pole tudeng, kes peab eksami ära tegema ja selle eest hinde saama. Mina kiusan ennast vabatahtlikult, ilma hinneteta. Kui aga tuleb aeg, mil tunnis hakatakse kanjisid õppima, siis hakkab küll nalja saama.

Veel üks üleelamine olukorras, kui ei osata kohalikku keelt. Reedel vormistasin mobiililepingu ära (uus number on lisatud mu kontaktandmete hulka - blogi paremal tiivas). Üle kahe tunni vormistasin. Õnneks ma teadsin, mis telefoni ma ostan, kuid kui oleksin pidanud ka seda valima ning täpsustavaid küsimusi küsima, siis oleks vist poes istunud südaööni. Lisaks ma olin enne välja uurinud lepingu tingimused koos oma tõlgiga ja ka sellegi kohta polnud vaja kõike küsida. Poest astusin välja tiba peale kaheksat. Kusjuures asutus oli kaheksani avatud. Igaljuhul kaks noormeest ülipüüdlikult püüdsid minust aru saada kasutades oma udutelefone tõlkemasinatena, et mulle öelda "Wait, please!". See tähendas seda, et nad helistasid tõlgile. Ma ootasin. Edasine asjaajamine nägi välja umbes nii, et mina istusin ühel pool lauda, üks noormeestest teisel pool ning meie vahel oli telefon, mille toru edasi-tagasi nagu teatepulka andsime. Tõlk istus, kus iganes Jaapani teises otsas. Teine kontoris olnud noormees jooksis igasuguste mittevajalike paberitega edasi tagasi ja lõpuks kui telefoni tõi, siis vabandas, et neil ikka punast telefoni ei ole. Ostsin musta.

Üks põhjus muidugi, miks ma jaapani keele testiks nii väga-väga hästi valmistunud ei olnud, oli see, et nädalavahetusel oli äraütlemata ilus ilm. Käisin rattaga sõitmas. Mitte just väga pikalt, kuid natuke ikka. Samas ma ei usu, et need tunnid kodus õppides mind jaapani keelele lähemale oleks viinud. Võtsin ette linnast põhja poole väljamineva tee. Sõitsin vist päris linna lõppu või siis peaaegu. Järgmisel korral võtan teised suunad ette. Selle kobaka rattaga just matkale ei lähe ja mägesid ei võta, kuid õnneks linn ise on tasane. Eks linna ümbritsevad mäed tuleb kuidagi teisiti avastada. Aga selleks on mul enam kui poolteist aastat aega.
Millega aga pole enam aega, on Tristani kool ja sellega seotud paberimajandus. Neljapäeval käisin koolis. Esialgu teadsin, et pean sealt võtma mingid dokumendid-blanketid, mis omakorda vaja ülikooli tuua. Ei saa mina veel sellest paberimajandusest aru. Igaljuhul juhtus nii, et ainuüksi pikapäevarühma avalduse jaoks oli vaja täita kuus paberit. Ma veel ei täitnud. Homme hakkan ülikooli sekretäriga tõlkima. Lisaks paberitele tuleb osta hunnikus asju. Ja me räägime alles pikapäevarühmast, mitte koolist! Igakuiselt tuleb hakata näiteks maksma kindlustust, et kui laps saab viga või teeb kogemata teisele viga, siis kindlustus katab. Minu ühe paberi toomine koolist venis aga pea kahetunniseks. Juhtumisi oli direktor õpetajate toas ja oli väga lahkesti valmis mu küsimustele vastama ja samas tahtis meile hirmsasti (st mulle ja mu tõlgile, kes lõpuks tuli välja on direktori koolikaaslane - maailm on väike) kooli peal ekskursiooni teha. Tristan läheb esimesse klassi koos kuueaastastega. Tristani-vanused on teises klassis. Noorematega on tal vist lihtsam kirjakeelt õppida. Kooli peal juba teatakse, et üks väike poiss Eestist tuleb. Vaadates aga sealseid lapsi ei tundugi Tristan nii pisike. Esialgu, kui ema-isa kõrval enam ei ole, siis on talle määratud mõneks ajaks tugiisik. Ma pole kindel, et see isik ka teisi keeli oskab, peale jaapani keele, kuid antud kontekstis poleks sellest kasu ka. Kui ta just eesti keelt ei oska. Koolis on kõigil ühesugused mütsid, seljakotid ja sussid-tennised. Meile juba tehti mööndus - ei pea tüüpilist jaapanipärast ranitsat ostma, kui hea seljakott on olemas. Klassis on 26 õpilast ja klassikomplekte on kolm. Selles koolis on koos 1.-4. klassid. Enamasti ma ei pea talle lõunasööke kaasa panema, kui just menüüs pole pähkleid, mida võib tegelikult üsna sageli olla. Lapsed üksi koju ei lähe. Nii lihtsalt asjad ei käi. Vanem peab järgi tulema. Kehalise kasvatuse tunnis nad teatavatel põhjustel talvel suusatama ei hakka, vaid programmis on sumo. Parku mitte esimese klassi lastel. Sellest on küll äraütlemata kahju. Loomulikult ma suutsin selle info peale ennast Barutoga ehtida.