Jaapani keelest, vabatahtlikust ja prügist

Selle nädala esimesed keeletunnid on läbitud (esmaspäeval ja kolmapäeval) ja tudengite seminaridel professorina;) osaletud. Kõik ikka ja ainult jaapanikeelne. Ei saa bakatudengitelt eeldada, et nad minu pärast oma ettekande inglise keeles peaksid. Arvestades seda, et nende keeleoskus on ikka päris nigel, siis tuleb juba hinnata seda, et need ettekanded põhinesid inglisekeelsel materjalil, mille nad pidid läbi töötama. Kusjuures meeldiv oli muidugi see, et minu pärast olid vähemalt esimesed ja viimased slaidid mulle arusaadavas keeles. Ma tahaks muidugi loota, et minu pärast, kuid asi see nüüd viimasele slaidile "Thank you for your attention!" või esimesele töö pealkiri ja oma nimi mitte hiraganades või kanjides kirjutada. See andis mulle põhjuse ka paar küsimust küsida. Siis läks muidugi põnevaks, sest õppejõud tõlkis küsimuse tudengile, siis arutati vastust ja siis vastas õppejõud mulle. Kusjuures juba arutluskäigust ma noppisin vastuse välja. Mitte nüüd seepärast, et ma keeletundides nii edasijõudnud oleks. Seal ma olen mahajääja. Ma õppisin Eestis sama õpiku järgi ja ma jäin pidama peatüki nr 5 juurde, siin ma liitusin lihtsalt ühe käimasoleva grupiga (järgmine kursus algaks alles aprillis), kus nad lõpetasid peatüki nr 13. Emsapäeval tuleb test! Ega mul ei ole mingit kohustust seda testi üleüldse teha, mina ju ainepunkte ja hindeid ei kogu nagu tudengid selles loengus, kuid päris tühja lehte ei taha ka õpetajale ju anda. Tahaks ju ikka pisutki seda keelt tunda. Eks tuleb end käsile võtta ja vähemalt pooled õppimata peatükid selgeks teha. Lisaks veel kataganadele. See on üks kirjapilt kolmest. Hiraganad on mul selged ja kui vaja siis loen ka. Kataganades kirjutatakse aga laensõnu ja välismaa nimesid, näiteks minu nimi on リーサ プー セップ. See, et ma enda nime oskan kirjutada, on lihtsalt sellest bürokraatiakadalipust - lihtsalt on vaja olnud enda nime korduvalt kirjutada.

Osakonna seminar oli õnneks inglisekeelne, aga see oli tegelikult erand. Enamasti nii mugavaks mu elu ei kujune. Ise ma kavatsen ikka inglise keeles seminari pidada. Esimene on 7. jaanuaril. Teine kusagil veebruari viimastel päevadel. See muidugi eeldab, et töiseski plaanis peavad asjad hakkama mingit suunda võtma. Pisitasa. Uuest nädalast võiks fookuses olla vaid teadus. Või siis peaaegu. Pärast jaapani keele testi ehk õnnestub töise pöörde teha.

Homme lähen Tristani kooli vaatama ning sinna vajaminevaid avaldusi kirjutama ja sõrmejälgi andma. Õnneks tuleb jälle vabatahtlik tõlk kaasa. Siin on loodud mingi mtü või muu säärane ühing, mille eesmärk on aidata linna tulnud välisimaalasi ning sealt minu proua Tõlk Ebihara pärinebki.

Siis kui eelmisel nädalal pangas käisin, siis sain värske konto omanikuna ka kingituse. Mõista-mõista, mis see võis olla! Väike pakike prügikotte. Ja ongi nii ja tuleb välja, et täitsa normaalne. Mul ei ole absoluutselt mitte midagi prügi sorteerimise vastu. Kõik on ju väga õige - plastik ühte, paber teise, biojäätmed kolmandasse kasti. Kuid see ei ole üldse nii lihtne. Nagu juba öeldud, erineval päeval kogutakse erinevat liiki prügi. Ja kui teispäev on näiteks põletatava prügi kogumise päev, siis esiteks see tuleb pakkida valgesse prügikotti ja teiseks sel päeval EI TOHI suurde pealt avatud prügikasti või maja kõrvale lihtsalt tänavale viia mõnda muud prügiliiki. Mõned teised prügiliigid tuleb pakkida läbipaistvasse kilekotti, ajalehed tuleb korrektselt paelaga kinni siduda, plastpudelitelt tuleb eraldada korgid ja sildid. Kui ma end linnavalitses registreerimas käisin, siis sain nö õpiku ja prügikalendri, kus kõik kirjas ja pildid ka juures. Järgmisel päeval sain veel ametnikult oma käega kirjutatud kirjakese meeldetuletusega, et ma ikka ei unustaks neid eeskirju ja veel kord väljaprinditud leht, mis, kus ja mida. Jälle üks paber juures, mida sorteerida! Pagan, hoiaks siis niigi palju kokku, et seda prügi nii palju ei tekiks. Ma pole veel selgeks õppinud lauset, mida poes kasutada: "Tänana, aga ma ei soovi kilekotti!". Poes kuuluvad kilekotid kauba juurde ja mitte üks, vaid ikka mitu. Nädalavahetusel ostsin kaks saiakest - tuli läänelik isu. Need kaks saiakest pakiti esmalt eraldi paberisse ja siis eraldi kilekotti ja siis ühte suuremasse. Oleks teadnud, poleks ostnud. Ma võiks ju poekotte kasutada prügikotina, kuid see on mõne prügi puhul lausa keelatud. Ülikoolis käib ka vägev sorteerimine. Ja kuna ma ei saanud algul aru, mis prügikasti peale oli kirjutatud, seetõttu pidin alati enne sisse vaatama ja siis võisin oma mahlapaki ära visata olles veendunud, et on õige kast. Vaatamata meeletule sorteerimisele võib siin tõepoolest uppuda kilekottide sisse. Lisaks nii ülikoolis kui ka vähemalt neis asutustes, kus ma käinud olen, ei olda paberijagamisega kitsid. Ja kui ikka printida on vaja, siis ikka ilusalt ja värviliselt ja palju. Aru ma ei saa. Nii linnavalitsuse kui ka pangakontori riiulid olid paberitest lookas. Ma ei kujuta ette, mis kaos seal tekib kui kord üks maavärin siit üle käib (sülitan kolm korda üle õla). Aga sellele ma ei mõtle. Kui siis ainult korra seminaris, sest on ju öeldud, et kui tuleb maavärin, siis võib pugeda näiteks laua alla. Seminariruumis aga on ratastega lauad. Need on ju esimesed, mis jooksu panevad. Loodame siis parimat:)